Kui veel mõni aasta tagasi kõlas kaaluravi teema sageli lihtsustatud kujul – „söö vähem ja liigu rohkem“ –, siis praegune rasvumise käsitlus on sellest märksa küpsem. Kaaluravist ja selle uuematest suundadest kirjutab põhjalikult Confido peremeditsiini eriarst dr Marko Ölluk.
Rasvumine ei ole tahtejõu puudus, vaid krooniline, bioloogiliselt keeruline ja väga eriilmeline haigus. See ei tähenda, et toit, liikumine, uni ja harjumused oleksid kuidagi väheolulised. Vastupidi – need on endiselt ravi alus. Kuid järjest enam mõistame, et paljudel ei piisa ainult soovitusest „võta ennast kokku“. Keha kaaluregulatsioon on peenem masinavärk: aju, soolestik, rasvkude, lihased, maks, uni, stress, ravimid ja keskkond mängivad kõik oma rolli.
Kaaluravi ei tohiks olla hilinenud päästerõngas, vaid varajane ja järjepidev terviseriski juhtimine. Vererõhu, diabeedi või südamehaiguse korral me ju ei oota, kuni olukord on täiesti käest ära. Rasvumise puhul on seda paraku aastaid juhtuda lastud – inimene peab justkui enne piisavalt kaua ebaõnnestuma, et tema muret tõsiselt võetaks. Tänapäeva teadus ütleb pigem, et mida varem sekkuda, seda rohkem on võimalik ära hoida.
Fookus liigub kilodelt tervisekasule
Kaalulangus on oluline, aga see ei ole ainus eesmärk. Üha rohkem räägitakse sellest, mida kaalulangus tervises päriselt muudab: kas paraneb vererõhk, veresuhkur, kolesterool, rasvmaks, uneapnoe, liigesevalu, liikumisvõime, viljakus või vaimne enesetunne.
Kehakaalust kaotatud 10–15% ei ole lihtsalt number kaalul. Suure tõenäosusega tähendab see väiksemat diabeediriski, paremat vererõhukontrolli, kergemat liikumist, paremat und ja sageli ka paremat enesetunnet.
Rasvumise ravi ei tohiks hinnata ainult selle järgi, mitu kilo kadus, vaid pigem selle järgi, milline on tervisekasu ja muutus elukvaliteedis. Kaal on mõõdik, aga mitte kogu lugu.
Kehakaalu langetamisel on oluline säilitada lihasmassi. Kui kaal langeb kiiresti, aga inimene ei saa piisavalt valku ega tee jõutreeningut, võib osa kaotatud kaalust tulla lihaste arvelt. See omakorda võib hiljem halvendada energiakulu ja raskendada kaalu säilitamist. Lihasmassi osaline kadu kaasneb kaalulangusega nagunii, kuid see ei ole tingitud ravimitest, vaid kaalulangusest endast.
Seetõttu ei tohiks tänapäevane kaaluravi olla ainult ravimiretsept. See peaks olema plaan, ravim, toitumine, liikumine, uni, regulaarne jälgimine ja vajadusel psühholoogiline tugi – kõik need peaksid käima koos.
Abi ei peaks häbenema
Kaaluravimid ei ole mõeldud paari lisakilo kaotamiseks. Ravimravi plaanitakse siis, kui ülekaal või rasvumine mõjutab terviseriski või kui esinevad kaasuvad haigused, näiteks kõrge vererõhk, prediabeet või juba 2. tüüpi diabeet, rasvmaks, uneapnoe või liigeseprobleemid.
Viga oleks muuta kaaluravi kosmeetiliseks teenuseks. Teine viga oleks jätta ravivõimalused pakkumata neile, kellel neist päriselt kasu on.
Järgmine suur samm Eesti tervishoius võiks olla kaaluravi muutumine süsteemsemaks. Praegu jõuab patsient arsti juurde sageli alles siis, kui probleem on kestnud aastaid ning kaasuvad haigused juba tekkinud. Tegelikult võiks perearstikeskustes ja tervisekeskustes kaaluriskiga patsiente märgata varem. Rohkem tuleks küsida, kas kaal mõjutab juba und, vererõhku, veresuhkrut, liigeseid, töövõimet, vaimset enesetunnet. Kui jah, siis on tegemist juba terviseteema, mitte edevuse küsimusega.
Patsiendi süüdistamise aeg võiks saada läbi
Viimase aja üks olulisemaid muutusi rasvumise käsitluses on suhtumise muutus. Kui inimene on kümme korda kaalust alla ja jälle juurde võtnud, ei tähenda see, et ta ei pingutanud. Sageli tähendab see, et keha bioloogia töötas kaalulangusele vastu ning tugisüsteem ei olnud piisav.
Kaalulanguse järel suureneb sageli näljatunne, toidumõtted muutuvad tugevamaks ja energiakulu võib väheneda. See on põhjus, miks langetatud kaalu säilitamine on paljude jaoks raskem kui kaalu kaotamine ise. Näitena on siin hea kasutada võrdlust termostaadiga. Keha justkui kaitseb varasemat kaalu. Kui kaal langeb, keerab keha näljasignaale juurde ja energiakulu maha. See ei ole inimese moraalne läbikukkumine, vaid bioloogia.
Seega tuleb rasvumist käsitleda kroonilise haigusena. Nagu vererõhuravi ei lõpetata ainult sellepärast, et vererõhk läks korda, ei pruugi ka kaaluravi lõppeda hetkel, mil soovitud number on saavutatud. Mõnel piisab edaspidi harjumuste toest ja jälgimisest, mõnel võib olla vaja pikemat ravimravi või säilitusravi.
Toitumine ja liikumine on väga olulised
Toitumine ja liikumine jäävad kaaluravis väga olulisele kohale. Nende rolli tuleks aga vaadata realistlikult. Tervislik toitumine ei tähenda nälgimist ega lõputuid keelde. Pigem tähendab see piisavat valgukogust, kiudainerikast toitu, mõistlikku portsjonistruktuuri, regulaarset söömist ja oskust vältida olukordi, kus päevane energiabilanss läheb märkamatult väga suureks.
Liikumist ei pea igaüks alustama jõusaalist või jooksurajalt. Algus võib olla kõnd, trepist käimine, lühikesed liikumispausid, kodused harjutused. Kuid kaaluravis on jõutreeningul eriline koht, sest see aitab säilitada lihasmassi ja -funktsiooni.
Me ei ravi ju ainult kehakaalu, vaid inimest. Kui inimene kaotab kilosid, aga muutub nõrgemaks, väsinumaks ja kardab süüa, siis ei ole see hea kaaluravi. Eesmärk on tervem, tugevam ja paremini toimiv inimene.
Tulevik on meeskonnatöö
Rasvumise ravi ei saa piirduda ainult ühe arsti ja ühe retseptiga. Parimad tulemused saavutatakse siis, kui patsiendil on ümber toimiv meeskond: arst, õde, toitumisnõustaja, füsioterapeut või treener, vajadusel psühholoog ja miks mitte ka apteeker.
Eestis võiks just tervisekeskustel olla selles suur roll. Paljud vajalikud osad on juba olemas, aga need tuleb siduda ühtseks patsienditeekonnaks.
Kaaluravi järgmine arengukoht võiks olla see, et me ei tegele ainult üksikute visiitidega, vaid loome selge teekonna, kus esmalt hindame ja selgitame välja riskid, seejärel paneme paika eesmärgid ning raviplaani, lisame õe regulaarse toe, vajadusel kirjutame välja ravimi, nõustame liikumise ja toitumise teemal ning teeme järelkontrolli. See ei pea olema keeruline, aga see peab olema järjepidev.