Tuhandete õnnelikult lõppenud sündide kõrval on paljude eestlaste tumedamates toonides lood, kus mingil põhjusel ei õnnestu paaril lapseootele jääda või rasedus peetub või katkeb. Confido kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Karmen Vool räägib ebaõnnestumistega kaasnevatest emotsioonidest – pettumus, lein, lootusetus, ärevus, hirm – ning sellest, kuidas nendega toime tulla.
Millised on kõige sagedasemad emotsionaalsed reaktsioonid korduvate ebaõnnestunud rasestumiste korral?
Ebaõnnestunud rasedused, olgu need raseduse peetumine või katkemine (aga ka katkestamine mistahes põhjusel), on emotsionaalselt laetud kogemused. Sagedased reaktsioonid nende sündmuste puhul on kurbus ja lein, lootuse vaheldumine pettumusega, süü- ja häbitunne, ärevus ja hirm järgmise katse ees ning kontrolli kaotuse tunne. Tuleb ette, et hakatakse võrdlema end teistega, kel on lapseootele jäämine õnnestunud kergelt ja ehk isegi soovimatult.
Oluline on teadvustada, et hirm kogemuse kordumise ees on igati normaalne. See ei tähenda nõrkust või tegeliku soovi puudumist, vaid seda, et psüühika püüab kaitsta inimest uue valu eest. Hirmuga toimetulekuks tuleb alustada selle tunnistamisest ja ka endale lubamisest. See on oodatav reaktsioon ning hirmu allasurumine pigem süvendab kui leevendab emotsiooni.
Lisaks on hea püüda enda jaoks eristada uut kogemust eelmisest – kuigi seljataga on negatiivne kogemus, ei defineeri see praegust olukorda ega tulevikku. Tihti juhtub, et soovist saada kinnitust või tunda toimuva üle kontrolli, pöördutakse interneti, eriti guugeldamise ja ChatGPT-ga suhtlemise poole. Ehkki sealt võib saada asjakohast informatsiooni, hoiab infoküllus ja ka vastandlik teave inimest muretsemise rattas paraku hoopis kinni.
Aidata võib seegi, kui keskenduda ühele sammule – üks päev, üks uuring, üks ämmaemanda visiit korraga –, selle asemel, et püüda juba ette näha tulevikus toimuvat. Kuna raseduse katkemine või ka raskused rasestumisel on keerulised kogemused, siis tasub emotsionaalse raskuse korral pöörduda ka spetsialisti poole.
Milline on leinaprotsess pärast lapse kaotust ning mille poolest erineb see teistest leinavormidest?
Lapse kaotus, olgu raseduse katkemine, surnultsünd või hilisem kaotus, on sageli üks sügavamaid leinakogemusi. Ehkki lein, mida selle korral kogetakse, ei erine emotsionaalsete reaktsioonide poolest mõnest muust leinakogemusest, on sel siiski mõned eripärad. Üks neist on katkestatud tuleviku taju ehk ei leinata mitte üksnes last, vaid ka kõiki unistusi, plaane ja lootusi, mis olid temaga seotud. Lisaks väikesele inimesele jäädi ilma kõigist neist oodatud kogemustest. Samuti võib tähendada lein lapsevanemale tema identiteedi muutumist. Paljud tunnevad, et peavad ümber mõtestama, kas ja mil viisil on nad nüüd lapsevanemad. Nii on sageli keerukas vastata, kui küsitakse, kas lapse kaotanud vanemal on lapsi, kas ta on ema/isa või mitu last tal on. Siin ei ole tegelikult üht õiget vastest. On igati normaalne mõtestada, et vanem ollakse ka kaotatud lapsele, ja samas on neid, kes tunnevad, et on lapse surmaga kaotanud vanema (või mitme lapse vanema) rolli.
Juhul, kui kaotus leiab aset varasemal ajal, näiteks raseduse katkemisel, ei pruugi ümbritsevad kaotust justkui „päris“ leinana tunnistada. Vanematele on see sageli raske kogemus, nagu peaksid nad juhtunuga kiiresti leppima. Raseduse katkemise, surnultsünni või vastsündinueas aset leidnud kaotusega kaasneb emotsionaalse valuga lisaks kehaline mõõde lapseootel/sünnitanud naisele, sest tema keha peab endiselt tulema toime füüsilise taastumise ja hormonaalsete muutustega. Erinevalt mõnest teisest leinast ei pruugi siin olla palju ühiseid mälestusi, vaid pigem kujutlused ja ootused. See võib teha leina korraga nii abstraktsemaks kui ka väga intensiivseks.
Millist rolli mängivad paarisuhe ja lähedaste tugi nende kogemuste läbimisel? Kuidas vältida paarisuhtes omavaheliste suhete halvenemist, teineteisest eemaldumist?
Raseduste katkemised ja lapse kaotus on paarisuhtele paras proovikivi. Sageli tekib omavahelises suhtlemises pinge, sest partnerite toimetulekuviisid võivad erineda. Näiteks tahab üks partner rääkida, teine vaikida, üks „liigub edasi“ kiiremini, teine vajab rohkem aega või väljendub kaaslaste lein erinevalt – nutmine ja mälestustele keskendumine vs. praktiline tegutsemine. See aga ei tähenda, et keegi teeb valesti.
Tähtis on mitte eeldada, millised teise mõtted või muud funktsioonid käitumise puhul on, vaid küsida ja uurida. Hea oleks, kui kaaslased jõuaksid teineteise leinastiilide erinevuste aktsepteerimiseni. See ei tähenda, et teise viis peab meeldima, vaid et seda ei püüta muuta ega võeta isiklikult. Samuti on oma roll tasakaalu hoidmisel – ilmselt on tarvilik rääkida ja toimunu üle koos arutleda, aga ka teineteisele ruumi anda.
Leinakogemuse jagamisel võiks kasutada mina-sõnumeid ehk „ma tunnen…“, mitte „sa ei tee…“. Selleks et kogemusest koos välja tulla, võiks pühendada aega väikestele ühendavatele tegevustele. On normaalne, kui intensiivsemal ajal ei ole huvi või muid ressursse tavapäraselt tegutseda, ent kanda hoolt ühendatuse tunde eest on siiski oluline.
Oluline mõju võib olla ka lähedaste toetusel. Lähedased saavad olla abiks, pakkudes ise oma toetust, kusjuures tugi ei pruugi olla emotsionaalne kohalolu. Väga sobilik on pakkuda abi hoopis praktiliste asjadega, mille jaoks paaril endal on parasjagu vähem energiat. Samuti võib olla kasu sellest, kui keskenduda toimunu asemel kohalolu pakkumisele ehk veeta koos aega ilma leinale keskendumata. Küll aga on äärmiselt oluline mitte ise eeldada, vaid küsida, mida lapse kaotanud inimene vajab.
Sageli on leinaprotsessi korral inimesed leinajate jaoks esialgu rohkem olemas või annavad teada, et nende poole pöördutaks, „kui on vaja“. Kui aga hiljem liiguvad teised edasi kiiremini kui lapse kaotanud vanemad ise, siis võib teistel tekkida tunnetus, justkui nüüd oleks kõik korras. Vanemad aga tajuvad, et nende leinale ei soovita enam keskenduda. Seepärast on hea hiljemgi anda märku ja küsida, kas ja kuidas saab toetada – olgu selleks leinast rääkimine, mingite leinarituaalide koos läbimine, praktilise abi pakkumine või lihtsalt koos aja veetmine. Toimunu ignoreerimine ei ole enamasti abistav teguviis – vahel kardetakse leinaja käest küsides talle haiget teha, kuid see tekitab just enam üksinduse tunnet. Keegi ei pea teadma ideaalseid sõnu, mida öelda, kuid siiras ja kena kavatsus sõnade taga, keskendudes sellele, mida leinaja vajab, on suureks abiks.
Lapse kaotanud vanemate jaoks on väga normaalne ja ka ennast toetav valida, kellega kogemust jagatakse, millist abi vajatakse ning piire seada. Lein ei ole see aeg, kus püüda teiste vastu igal juhul viisakas olla, kui see endale tegelikult liiga teeb.
Millal võiks kaaluda professionaalse abi otsimist?
Professionaalse toe otsimisele võiks mõelda siis, kui lein või ärevus ei leevene ajas. Tahan rõhutada, et see on oodatav, et lein kunagi päriselt üle ei lähe, samuti on see suure tõenäosusega ajas lainetav. Kui aga igapäevaelu on pikemat aega häiritud, tekivad lootusetuse või mõttetuse tunded, suhe partneriga on tugevalt pingestatud või hirm uue proovimise ees muutub halvavaks ja olenemata lapse saamise soovist on tunda, et parem oleks kogu teemat või ka uut rasestumist üldse vältida, on soovitatav otsida abi.
Aidata saavad raseduskriisi nõustajad, psühholoogid ja psühhoterapeudid. Lisaks on olemas tugigruppe konkreetselt lapse kaotanud peredele ja ka üldisemaid leinagruppe. Eestis tegutseb näiteks MTÜ Vaikuse Lapsed, kus pakutakse mitmekülgset tuge ja teavet lapse kaotanud peredele. Samuti võib kogemusnõustaja olla see, kellega oma mõtteid ja valu jagada.
Karmen Vool jagab praktilisi nõuandeid reproduktiivpsühholoogia, peresuhete ja vanemluse teemal @reproduktiivpsuhhologia