Kas kolesterooli pärast peaksid muretsema vaid need, kellel on risk haigestuda südame-veresoonkonnahaigusesse, või tuleks seda mõõta ka noortel ja täiesti tervetel inimestel? Lähemalt kirjutab Confido üldarst dr Triin Pirso.
Kolesterool on organismile hädavajalik vererasv, mida kasutatakse kudede ülesehitamiseks ning hormoonide tootmiseks. „Vajalik kolesterool pärineb nii toidust kui ka organismi enda sünteesist maksas. Kui kolesterooli on aga veres liigselt, hakkab LDL-kolesterool ladestuma veresoonte seintele, soodustades veresoonte lupjumist,“ selgitab dr Pirso.
Oluline on teada, et kõrgenenud kolesteroolitase ei põhjusta tavaliselt mingeid vaevusi ega märgatavaid sümptomeid. Seetõttu ei pruugi paljud inimesed olla teadlikud oma suurenenud riskist ning kõrge kolesteroolitase avastatakse sageli juhusliku leiuna. „Just sel põhjusel on mõistlik aeg-ajalt kontrollida kolesteroolitaset ka neil, kes tunnevad end tervena ja kellel puuduvad riskifaktorid,“ rõhutab ta. Seda soovitatakse teha juba noores täiskasvanueas. „Väikse riskiga inimestel piisab kordustestimisest iga 4–6 aasta järel, et hinnata baastaset ja võimalikke tulevasi riske,“ lisab üldarst.
Ka lapsed võiksid kolesterooli kontrollida
Ka lastel võib kolesteroolitaseme hindamine olla vajalik. „Kui perekonnas esineb varajasi südame-veresoonkonnahaigusi või kõrget kolesteroolitase, on põhjendatud varasem ja sagedasem testimine. Samuti tuleks lapsi kontrollida, kui neil esinevad elustiilist tingitud riskitegurid,“ ütleb dr Pirso.
Kui inimesel on juba riskifaktorid, näiteks diabeet, mõni südamehaigus või perekondlik eelsoodumus, ei ole dr Pirso sõnul küsimus enam selles, kas kolesterooli mõõta, vaid kui sageli seda teha. „Suurema riski korral soovitatakse kontrolli 1–2 aasta järel. Kui on alustatud kolesterooliravi, määrab jälgimise sageduse raviarst vastavalt individuaalsetele ravieesmärkidele,“ ütleb ta.
Millised elustiilivalikud aitavad kolesterooli normis hoida?
Dr Pirso rõhutab, et elustiil mängib kolesteroolitaseme kujunemisel keskset rolli ning selle korrigeerimine on sageli esimene ja väga tõhus samm. Tervist toetavad valikud hõlmavad suitsetamisest loobumist, regulaarset füüsilist aktiivsust, kehakaalu normaliseerimist ning tasakaalustatud toitumist.
Toitumises on dr Pirso sõnul soovitatav
- vähendada küllastunud rasvade, transrasvade ja liigse kolesterooli tarbimist;
- eelistada kiudainerikkaid taimseid toiduaineid;
- lisada menüüsse monoküllastumata rasvhappeid (nt taimeõlid, seemned, pähklid);
- eelistada toiduvalmistamisel keetmist, hautamist või grillimist praadimise ja frittimise asemel;
- piirata soola tarbimist;
- hoida toidukorrad regulaarsed.
Samas tuleb arvestada, et kolesteroolitaset võib mõjutada ka pärilik eelsoodumus. Sellisel juhul ei pruugi elustiilimuutustest üksi piisata ning vajalik võib olla arsti määratud ravi. Ka siis jäävad tervislik toitumine ja eluviis oluliseks osaks raviplaanist.
Mida tähendavad erinevad kolesteroolid ehk HDL ja LDL?
HDL-kolesterool ehk kõrge tihedusega lipoproteiin, rahvakeeli „hea kolesterool“, aitab organismil liigset kolesterooli verest eemaldada. Madal HDL-tase on seotud suurema südame-veresoonkonnahaiguste riskiga.
LDL-kolesterool ehk madala tihedusega lipoproteiin, rahvakeeli „halb kolesterool“, transpordib suure osa veres ringlevast kolesteroolist. Kui LDL-tase on kõrge, ladestub kolesterool veresoonte seintele, soodustades ateroskleroosi teket. Mida kõrgem on LDL-tase, seda suurem on risk südamehaiguste tekkeks.
Kui tihti tuleks kolesterooli mõõta?
Väikse riskiga inimestel piisab kordustestimisest iga 4–6 aasta järel, suurema riski korral soovitatakse kontrolli 1–2 aasta järel.