Kas tunne, et ükskõik mida ma teen, ei ole piisav, või teen midagi valesti, isegi kui objektiivselt on kõik korras, on emana tuttav? Miks selline tundmus tekib ja kuidas õppida eristama põhjendatud ootusi ebarealistlikust süütundest, selgitab Confido Tartu Raatuse kliiniku kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Karmen Vool.
Miks tekib emadel sageli süütunne, et nad justkui ei tee kunagi piisavalt ja/või õigesti?
Süütunne on emotsioonide seas, mida emad kogevad, üks universaalsemaid. See emotsionaalne ja vaimne lõks tuleneb mitmest tegurist.
Esiteks, vastutuse ulatus on tohutu. Lapse heaolu, areng, turvalisus – kõik sõltuvad teda ümbritsevast keskkonnast ja paratamatult ka peamistest hooldajatest. See loob eelduse, et „panused on alati maksimaalsed“, kindlustamaks lapsele kõik vajaliku.
Oma osa on ka täiuslikkuse standarditel ehk sisemistel uskumustel, mille kohaselt peab „hea“ ema olema kogu aeg kannatlik, kohal, järjepidev jne. Samas on see ebarealistlik, kuna keegi ei jaksa eranditult alati nendele standarditele vastata.
Vahel võib mõttemoonutusena mängu tulla ka negatiivne kallutatus, millega üks keeruline hetk kaalub peas üles kümme hästi läinud hetke.
Veel üks võtmetegureid on kontrolliillusioon – tunne, et kui lapsega midagi juhtub, kasvõi tuju halveneb või läbib laps mõne arenguetapi, siis see on täielikult ema tehtud või tegemata jäänud töö tulemus.
Kuidas mõjutavad sotsiaalmeedia ja ühiskondlikud ootused ema enesehinnangut ja süütunde kujunemist?
Kipume nägema (ja ka näitama) oma reaalsust valikuliselt. Me näeme sotsiaalmeedias filtreerituid hetki – rahulikud hommikud, korras kodu, „täiuslikud“ lapsed, emad, kes suudavad justkui kõike korraga –, mis loovad tegelikkusele mittevastava standardi, kuid millega end siiski võrdlema hakatakse.
Sotsiaalmeedial on mõju normide kitsenemisele, mistõttu on lihtne tekkima arusaam, et on üks „õige“ viis olla ema. Kui kõik ümberringi justkui arvavad ja teevad ühtmoodi, siis kuidas saaksingi eristuda? Tegelikkuses on aga nii emad, lapsed kui ka nende tingimused erinevad ning puudub üks „korrektne“ viis olla ema.
Emade süütunne võimendub ka siis, kui reaalsus ja sotsiaalmeedias nähtu omavahel ei klapi. Kui enda kogetu erineb sellest, mida teised väljendavad, tõlgendavad emad seda sageli isikliku läbikukkumisena, mitte ei teadvusta, et emad, lapsed, pered ongi erinevad.
Millised mõtlemis- ja käitumismustrid aitavad süütundega paremini toime tulla?
See algab mõtete märkamise oskusest – milline mõte süütunnet tekitavas olukorras minu peast läbi käis. Saame oma mõtetele paremini jälile siis, kui laseme enda tunnetel olla, ja hiljem vaatame tagasi, mis mõte sellist emotsiooni tekitas. Siis saab hinnata, kuivõrd realistlik see mõte oli ning kui tõsiselt peaks seda võtma. Näiteks võib endalt küsida „Kas see on fakt või hinnang?“, „Mis tõestab mulle, et mu mõte vastab tõele, ning mis tõestab vastupidist?“, „Mida ütleksin samas olukorras sõbrale?“.
Toeks võib olla ka tasakaalustatud mõtteviis, et keegi ei ole täiuslik ning ka mu laps(ed) ei vaja minult täiuslikkust. Laste suurim vajadus praktiliste asjade kõrval on turvatunne ja emotsionaalne olemasolu. Sellest piisabki.
Ehkki see ei pruugi olla kõige lihtsam, tuleks teadlikult leida asju, mis on meil igapäevaselt emana hästi läinud. Seejuures tuleb ka arvestada, et päevad ei ole vennad ning kui mõni päev on tegus ja emotsionaalselt tore, siis mõnel teisel päeval ongi saavutus juba see, kui olete leidnud aega lapsega mängimiseks. Muud tegemised, milleni ei jõudnud, võivadki oodata.
Endasse mõistvalt, hoolivalt ja lahkelt suhtumine on alus sellele, et tunda end paremini. Püüdke mõelda, et olete inimene, kes teeb keerulist tööd piiratud ressurssidega – sest nii see ju ongi. On täiesti normaalne, et te ei jõua kõike, on täiesti normaalne suure koormuse juures aeg-ajalt väsida või ärritust tunda. Ja on täiesti normaalne seejuures teadvustada, et emadus ongi raske, aga see ei tee teist „halba“ ema.
Enda kaitseks on oluline õppida seadma piire. Kõigil on lubatud öelda „ei“ soovidele või lisakohustustele, mis ei ole teile parasjagu prioriteet või mis kulutaksid teie niigi väheseid energiavarusid. Teisest küljest – ka emadel on lubatud öelda „jah“ asjadele, mis nende enda tassi täidavad.
Aeg-ajalt võib olla keeruline eristada süütunnet realistlikest ootustest ja kohustustest. Mõned n-ö kontrollküsimused, mis aitaksid seda paremini teha, on näiteks „Kas see, mis juhtus / juhtumata jäi, oli minu kontrolli all?“, „Kas ma rikkusin teadlikult oma väärtusi või lihtsalt eksisin inimesena?“, „Kas need ootused on realistlikud inimesele, kellel on väsimus, emotsioonid ja piiratud aeg?“.
Põhjendatud süütunne viitab konkreetsele käitumisele ja suunab edaspidi selle käitumise parandamisele. Seevastu ebarealistlik süütunne on enamasti üldistav ega lahenda midagi, vaid pigem hoiab alles negatiivseid eeldusi ja uskumusi.
Mida võib soovitada lähedastele? Kuidas nad saavad toetada, ära tunda need hetked, mil ema vajab tuge?
Lähedased saavad lapsevanemale, aga ka lapsevanema süütundega tegelemisel paljuski toeks olla. Peamine, mis aitab ennetada ja leevendada ema koormust, on eelduse, justkui ema peakski olema kõigega toime tulev inimene, kummutamine. On igati normaalne, et paarisuhtes on isal nii füüsilistes tegevustes kui ka mentaalses koormuses samasugune roll nagu emalgi. Laps(ed) on mõlema vanema vastutusel. Samamoodi on normaalne, et perele on abiks ka teised lähedased, ning seda nii lapsehoius kui ka kõiges muus, mis lapsevanema rolliga kaasneb. Kui teile lähedane ema peaks väljendama emadusega seotud süütundeid, siis saab talle abiks olla mitmel viisil: teda kuulates, ilma lahendusi pakkumata („See kõlab tõesti raskelt“), normaliseerides („Paljud emad tunnevad nii, see ei tähenda, et sa halvasti hakkama saad“), konkreetset abi pakkudes ja tema mure vähendamist vältides („Teistel on hullem“).
Kuna emadel võib sageli nappida aega ja tähelepanu iseenda jaoks, saavad lähedased olla toeks, märgates varajasi vaimse tervise raskuste märke ning juhtides nendele tähelepanu. Need märgid on näiteks pidev enesekriitika, kurnatus, ärrituvus, meeleolu langemine ja/või rõõmutunde vähenemine.
Millal tasub otsida vaimse tervise spetsialisti abi?
Professionaalset abi tasub otsida juhul, kui süütunne on pidev ja intensiivne või kui sellega kaasneb ärevus või masendustunne, mis ei leevene. Olulised tegurid võivad olla suuremad muutused isus, unemustrites ja igapäevategevustes ning sotsiaalses suhtlemises. Ka mõtted nagu „Ma ei saa hakkama“ või „Lapsel oleks ilma minuta parem“ võivad olla indikaatorid, et tarvis võib olla psühholoogilist tuge.
Kelle poole pöörduda?
Naistekliinikutes ja erapraksistes töötavad raseduskriisinõustajad. Riiklikus süsteemis on raseduskriisinõustamine tasuta teenus kuni lapse aastaseks saamiseni. Pöörduda saab nii iseseisvalt kui ka oma ämmaemanda kaudu.
Abiks saavad olla ka psühholoog-nõustajad ja kliinilised psühholoogid, nad võtavad samuti vastu nii eraettevõtetes kui ka psühhiaatriakliinikute ambulatoorsetes vastuvõttudes. Eravastuvõtule saab pöörduda iseseisvalt, kui tasuda teenuse eest ise. Kui on soov minna erapraksisesse Tervisekassa rahastusel, on tarvilik perearsti saatekiri. Psühhiaatriakliiniku ambulatoorsetes vastuvõttudes suunab psühholoogile psühhiaater (vahel on enne seda vaja käia ka vaimse tervise õe vastuvõtul). Vaimse tervise õe ja psühhiaatri teenusele pöördumiseks saatekirja vaja pole.
Karmen Vool jagab praktilisi nõuandeid reproduktiivpsühholoogia, peresuhete ja vanemluse teemal @reproduktiivpsuhhologia. Tema raamatusoovitus neile, kes soovivad emade süütunde kohta rohkem lugeda: Zoe Blaskey Motherkind.