Igapäevased tegevused, nagu tassi haaramine, sõnumi kirjutamine või nööpide kinnipanek, ei nõua tavaliselt teadlikku pingutust. Tegelikult toimub nende tegevuste sooritamiseks keeruline koostöö aju, närvisüsteemi ja lihaste vahel. Kui see koostöö häirub, võivad ka lihtsad liigutused muutuda keeruliseks. Inimene teab, mida ta teha tahab, kuid liigutus ei tule enam välja ning seda võib olla raske alustada, suunata või lõpuni viia. Just selliste igapäevase toimetuleku muutustega tegeleb tegevusteraapia. Tegevusteraapia eesmärk on parandada töö, vaba aja ja enesehooldusega seotud igapäevategevuste toetamist ja arendamist, selgitab Confido tegevusterapeut Quentin Chammard.
Tegevusteraapia on soovituslik näiteks neuroloogiliste, psühhiaatriliste, ortopeediliste haiguste, samuti kognitiivsete häirete või füüsiliste vigastuste korral. Need inimesed vajavad abi igapäevaelus vajalike oskuste ja funktsioonide taastamisega või peavad õppima uusi strateegiaid või kohandama oma tegevusi vastavalt vigastusele. Eesmärk on olenemata olukorrast säilitada võimalikult suur iseseisvus.
Miks võib tekkida olukord, kus inimene teab, mida ta teha tahab, kuid liigutus ei tule välja nii nagu varem?
See juhtub sageli siis, kui aju ja keha vahelises suhtluses on tekkinud häire. Kavatsus liigutust teha on endiselt olemas, mis tähendab, et inimene teab täpselt, mida ta teha tahab, kuid signaalid, mis planeerivad, koordineerivad ja teostavad liikumist, ei ole enam nii tõhusad. Mõnel juhul peab aju n-ö uuesti õppima, kuidas neid signaale saata, ja leidma uusi radasid, mille kaudu need signaalid ajust liiguvad.
Millised igapäevased tegevused muutuvad kõige keerulisemaks?
Keerulisemaks võivad muutuda kõikvõimalikud igapäevaelu tegevused, mis nõuavad motoorseid ja/või kognitiivseid oskusi. See, mis tavaliselt tundub lihtne, võib osutuda tõeliselt keerukaks, näiteks särgi nööpimine, kirjutamine, söögiriistade kasutamine või väikeste esemete käsitsemine. Tegevused, mis hõlmavad mitut etappi, näiteks toidu valmistamine, riietumine või tualetis käimine, võivad samuti tunduda keerukamad, eriti kui tähelepanu on hajunud. Mõnikord ei ole rasked mitte füüsiliselt nõudlikud ülesanded, vaid hoopis need, mis nõuavad koordinatsiooni, ajastust või mitme ülesande samaaegset täitmist. Näiteks joogi valamine ilma seda maha ajamata, kõndides pööramine või isegi selgelt rääkimine võib äkki tunduda harjumatu. Tegevused, mis kunagi olid automaatsed, võivad nüüd nõuda teadlikku pingutust.
Kuidas tegevusterapeut toimetulekut hindab, et aru saada, milles inimene abi vajab?
Kõigepealt vestlen inimesega sellest, mis on tema jaoks igapäevaelus kõige olulisem, ning hindan tema motoorseid ja kognitiivseid oskusi. Seejärel jälgin, kuidas ta sooritab konkreetseid tegevusi, ideaalis talle tuttavas keskkonnas. Vaatlen ta liikumist, koordinatsiooni, probleemide lahendamist, väsimust ja turvalisust. Standardiseeritud testid saavad hindamist toetada, kuid sama oluline on kuulata inimese enda kogemust: millised tegevused on tema jaoks keeruliseks muutunud ja mida ta tegevusteraapiaga saavutada soovib. Küsin inimeselt alati, mis on tema peamine eesmärk ja mille kallal ta töötada sooviks.
Kuidas valitakse teraapiaks vajalikud tegevused ja harjutused?
Selleks et teraapia oleks asjakohane ja läheks inimesele korda, on oluline valida tegevused, mis on tema jaoks olulised, aga ka tema praegusel tasemel saavutatavad – et need ei käiks kohe üle jõu. Seepärast jagan tihti ülesanded väiksemateks etappideks või mugandan neid individuaalselt nii, et inimesel tekiks juba alguses eduelamused. Eesmärk on suurendada teraapiapatsiendi enesekindlust, samal ajal keha ja aju kergelt proovile panna, et toimuks kohanemine ja areng.
Milliseid edusamme patsiendid kõige esimesena märkavad?
Esimesed edusammud on sageli väiksed – liigutus võib tunduda veidi sujuvam või nõuda vähem keskendumist –, aga väga olulised. Või siis võib inimene märgata, et suudab osa harjutusest iseseisvalt teha või et tema käsi on tundlikum. Need väikesed muutused on olulised, sest näitavad, et aju kohaneb ja tehakse edusamme, isegi kui need on järkjärgulised.
Kui kaua võib igapäevaste tegevuste või oskuste taastumine aega võtta?
See on väga individuaalne. Mõned patsiendid märkavad paranemise märke nädalate jooksul, teiste jaoks aga võib see võtta kuid või isegi kauem. See sõltub paljudest asjaoludest, sealhulgas neuroloogilise murede raskusastmest, inimese üldisest tervisest ja sellest, kui sageli ta suudab harjutusi teha. Oluline on meeles pidada, et tee paranemise poole on tõusude ja mõõnadega, edusammudele võib järgneda ka tagasilööke. Just seepärast keskendub tegevusteraapia keskkonna (kodu, töö, kool, auto jne) ja tegevuste (toiduvalmistamine, pesemine, riietumine, kehahooldus, söömine jne) kohandamisele. Kui vigastus või tervisest tulenev piirang on vähendanud iseseisvust ja tekitanud sõltuvuse teistest, on eesmärk leida lahendused iseseisvuse taastamiseks.
Mida võiks teada neuroloogilistest haigustest taastumise kohta, mida sageli ei teata?
Üks olulisemaid asju on see, et taastumine ei tähenda alati algse olukorra taastamist. Taastumine võib tähendada ka uute tegutsemisviiside leidmist, mis võimaldavad inimesele iseseisvat tegutsemist ja rahulolu.
Teine oluline aspekt on see, et meie ajul on märkimisväärne kohanemisvõime isegi kaua pärast vigastust, kuid see vajab õiget treenimist ja tuge.
Lisaks on ka emotsionaalne kohanemine sama oluline kui füüsiline taastumine. Väga normaalne on tunda vahel pettumust – õige tugisüsteemi olemasolu võib taastumisprotsessile palju kaasa aidata.