Kolorektaal- ehk jämesoole või pärasoole vähk ei ole enam ainult vanemaealiste haigus. Viimastel aastakümnetel on diagnoositud seda üha sagedamini alla 50-aastastel. Lähemalt kirjutab sümptomitest ja ravist Confido gastroenteroloog dr Maie Aua.
Alates 1990. aastatest on noorte haigestumus kolorektaalvähki kasvanud umbes 1–2% aastas, samal ajal kui vanemate inimeste seas on see langustrendis.
Prognoosid on murettekitavad: 2030. aastaks võib noorte osakaal moodustada kuni veerandi kõigist uutest juhtudest. Ka Eestis on see trend selgelt näha – alates 2000. aastast on alla 50-aastastel meestel haigestumus kasvanud keskmiselt 3% ja naistel 2% aastas, samal ajal kui vanemad vanuserühmad on stabiliseerunud.
Sõeluuringule alla 50-aastaseid ei kutsuta
Üks suurimaid probleeme on see, et noored ei kuulu tavapärasesse sõeluuringuprogrammi. Eestis kutsutakse soolevähi sõeluuringule 56–68-aastaseid mehi ja naisi iga kahe aasta tagant. Uuring on tasuta, kuid alla 50-aastased jäävad sellest välja.
Seetõttu pöörduvad noored arsti poole alles siis, kui sümptomid on muutunud häirivaks. Lisaks ei mõtle arst noore patsiendi puhul sageli kohe vähi peale – esmalt otsitakse muid selgitusi, nagu hemorroidid, ärritunud soole sündroom või stress. See viivitus on kulukas: III või IV staadiumi vähk leitakse noortel 60–62%-l juhtudest, vanematel patsientidel aga 49–50%-l juhtudest.
Seetõttu on oluline tunda sümptomeid, mille esinemisel tuleks minna arsti juurde. Kindlasti tuleb pöörduda, kui esineb verd väljaheites või pärasoolest – isegi ühekordne juhtum –, püsivat kõhuvalu või krampe, sooleharjumuse muutust (kõhukinnisus, kõhulahtisus), mis kestab üle mõne nädala, tahtmatut kaalukaotust, põhjuseta puhitust või täiskõhutunnet ning seletamatut väsimust ja kahvatust.
Neid sümptomeid seostatakse sageli leebema probleemiga ja enamasti ongi tegemist millegi healoomulisega. Kuid noore ea kolorektaalvähi korral on varajane avastamine elupäästev, seega on madal lävi arstiga nõu pidada igati õigustatud.
Riskitegurid: pärilikkus ja elustiil
Enamikul noortest patsientidest ei ole selget riskitegurit – see teeb olukorra keeruliseks. Siiski on teada mitmed tegurid, mis riski suurendavad. Pärilikud ja perekondlikud tegurid mängivad olulist rolli: umbes iga kuues kuni neljas noor patsient kannab pärilikku geenimuutust. Kõige levinum neist on Lynchi sündroom – pärilik seisund, mis suurendab oluliselt soolevähi ja mõnede teiste vähkide riski ning võib kanduda edasi järgmistele põlvkondadele. Kui perekonnas on esinenud soolevähki, eriti nooremas eas, tasub rääkida arstiga geneetilisest uurimisest.
Samuti suurendavad riski põletikulised soolehaigused, nagu haavandiline koliit ja Crohni tõbi.
Elustiiliteguritest on olulisemad ülekaal, vähene liikumine, nn läänelik toitumismuster (palju punast ja töödeldud liha, vähe kiudaineid), alkoholi liigtarvitamine, suitsetamine ning antibiootikumide sage kasutamine, mis võib mõjutada soolestiku mikrobiootat.
Noortel esineb kolorektaalvähk sagedamini pärasooles ja vasaku käärsoole piirkonnas, mistõttu on veri väljaheites tihti esimene märk. Kasvajad on sageli agressiivsema iseloomuga, mis tähendab kiiremat kasvu ja levimist.
Samas on hea uudis see, et kui haigus avastatakse varajases staadiumis, on ravivõimalused head ja noorte patsientide elulemus on kokkuvõttes sarnane vanematega.
Ravi kasvaja geeniprofiili järgi
Tänapäeval valitakse kolorektaalvähi ravi üha enam patsiendi kasvaja geeniprofiili järgi. Levinumad lähenemised on operatsioon kasvaja eemaldamiseks, keemiaravi, mida noored patsiendid saavad tihti intensiivsemal kujul, immunoteraapia teatud tüüpi kasvajate puhul ning sihtmärkravi, mis on suunatud kasvaja konkreetsele geenimutatsioonile.
Noorte patsientide puhul arvestab ravimeeskond ka fertiilsust ja elukvaliteeti – soovitades vajaduse korral organit säästvamaid lahendusi. Kui ravi võib mõjutada võimet lapsi saada, on oluline enne ravi algust seda teemat arstiga arutada.
Püsivaid kaebusi tuleb teadvustada
Vähiennetus algab teadlikkusest. Ärge ignoreerige püsivaid soolestiku kaebusi – veri väljaheites ei ole kunagi normaalne. Tundke oma perekonna terviselugu ja rääkige sellest arstile, sest riskiperedel soovitatakse alustada kontrolliga juba 40–45-aastaselt.
Hoolitsege oma elustiili eest: liikumine, tasakaalustatud toitumine, alkoholi mõõdukas tarbimine ja suitsetamisest loobumine aitavad riski vähendada. Ja kõige tähtsam – ärge kartke pöörduda arsti poole.