Süda ja sellega seotud mured on sage arstile pöördumise põhjus. Tihedamini esinevateks kaebusteks on südamepiirkonna valu, koormustaluvuse vähenemine või südame rütmihäired. Samas ei ole kõik sümptomid ohtlikud, osa neist on täiesti healoomulised ega vaja ravi, teised aga võivad vajada tähelepanu ja jälgimist. Mida märgata ja millal pöörduda arsti poole?
Süda on neljakambriline pump, mis pumpab verd kindlas rütmis kahte erinevasse ringesse. Selleks et pumba töö oleks võimalikult efektiivne, peab see töötama kindlas rütmis. Kodades asuvas siinussõlmes tekib elektriline impulss, mille tagajärjel tõmbavad kojad kokku ja pumpavad endas oleva vere vatsakestesse. Seejärel liigub elektriimpulss mööda juhteteid kodadest vatsakestesse, mis järgmisena kokku tõmbuvad ja vere vereringesse paiskavad. Efektiivseks vereringeks on seega vaja töötavaid südamekambreid, erutuse teket ja selle õiget liikumist, et kojad ja vatsakased sünkroonselt töötaksid. Kui süda pumpab liiga kiiresti või liiga aeglaselt, vähendab see vereringe efektiivsust. Sel juhul saab rääkida kas liiga aeglasest või liiga kiirest südamerütmist. Veel on variant, et kojad ja vatsakesed ei tööta sellises kooskõlas, nagu oleks vaja – sellises olukorras on süda rütmist väljas.
Südamerütmiga seotud kaebused on väga sagedased. Arsti poole pöördutakse südamekloppimise, südamelöökide vahelejätmise tunde või ebamugavustunde tõttu rinnus. Samas on oluline tuletada meelde, et kõik sümptomid ja rütmihäired ei ole ohtlikud. Osa neist on täiesti healoomulised ega vaja ravi, teised aga võivad vajada tähelepanu ja jälgimist.
Kõige sagedamini kirjeldavad inimesed südamekloppimist või „puperdamist“. See on normaalne reaktsioon füüsilise pingutuse või äkilise emotsionaalse stressi tingimustes, aga ka näiteks palavikuga haigestumise korral. Kui rahuolekus süda järsku kloppima hakkab, võib see viidata rütmihäirele.
Veel kirjeldatakse tunnet, et süda jätab lööke vahele – see on sagedasim kaebus noortel inimestel. Sellist vahelejätmise tunnet tekitavad südame vahelöögid. Valdav enamik vahelöökidest ei ole ohtlikud. Küll aga tuleb kindlaks teha, mis tüüpi vahelöökidega on tegemist ja kas need vajavad ravi. Enamasti tõdetakse pärast uuringuid, et tegemist on ohutute vahelöökidega, mis põhjustavad ainult ebamugavustunnet. Õnneks paljud inimesed neid ei tunnetagi.
Kaevatakse ka ebaregulaarset pulssi. See on miski, mis vajab kindlasti arsti tähelepanu, sest tegemist võib olla sekkumist ja ravi vajava rütmihäirega. Arsti juurde peab pöörduma esimesel võimalusel.
Igal patsiendil, kellel esinevad sagedasti pearingluse või nõrkuse hood, tuleb ära teha elektrokardiogramm ja hinnata tema südamerütmi.
Harvem kurdetakse õhupuuduse või valu üle rinnus. Õhupuudus või äkiline koormustaluvuse vähenemine võivad olla rütmihäire sümptomid, kuid valu rinnus on enamasti põhjustatud millestki muust.
Oluline on teada, et rütmihäire ei pruugi alati endast selgete sümptomitega märku anda. Mõned ei tunnegi midagi ning rütmihäire avastatakse juhuslikult, näiteks töötervishoiuarsti plaanilise kontrolli käigus.
Südamekloppimine ei ole alati rütmihäire
Südamekloppimine ei tähenda alati rütmihäiret. Südamekloppimine on küll sage kaebus, kuid sellel võib olla mitmeid põhjuseid. Näiteks stress ja ärevus, unepuudus, kofeiini või energiajookide liigtarbimine, füüsiline koormus.
Sellistel juhtudel on tegemist ajutise füsioloogilise reaktsiooniga, mitte haigusega.
On mitmeid seisundeid, mis suurendavad rütmihäirete riski:
- kõrgvererõhktõbi,
- südamehaigused,
- kilpnäärme talitlushäired,
- ülekaal,
- diabeet.
Rütmihäireid esineb sagedamini vanuse kasvades, kuid see ei ole ainult eakate probleem – ka noortel võib rütmihäireid esineda.
Mida tuleb teada, kui süda on rütmist väljas?
Enamasti räägime rütmihäirete vaates kodade virvendusarütmiast. See tähendab olukorda, kus kodades ei teki normaalset elektrilist impulssi, mis neid korrektselt kokku tõmbuma paneks, ja piltlikult öeldes kojad värelevad, mitte ei pumpa regulaarselt verd vastakestesse. Sellisel juhul vatsakeste töö enamasti häirunud ei ole ja need tõmbuvad kokku korrapäraselt . Kuna aga verd ei tule nii efektiivselt peale, kui oleks vaja, on vereringe sellest tulenevalt väiksema efektiivsusega, mis omakorda tähendab füüsilise koormuse taluvuse vähenemist. Samal ajal suureneb n-ö värelevates kodades trombide tekkimise oht ja kui koda vahepeal korralikult kokku tõmbub, võivad need trombid vereringesse sattudes palju pahandust teha – enamasti on tagajärg insult või südameinfarkt. Just sellest tulenevalt vajab kodade virvendusarütmia alati arsti tähelepanu ja ravi. Osadel juhtumitel on võimalik südamerütmi taastada. Kui see püsivalt ei õnnestu, on vaja trombide ennetamiseks verd vedeldada. Need otsused tehakse enamasti pärast põhjalikumaid uuringuid kardioloogi juures.
Riskid ja ennetus
Eluviisil on määrav roll südame tervise hoidmisel. Regulaarne liikumine, tasakaalustatud toitumine, tervislik kehakaal, piisav uni ja stressi vähendamine aitavad südamehaiguste riski oluliselt vähendada. Mõnel juhul mängib rolli ka pärilikkus, mistõttu tasub teada oma perekonna terviselugu. Eriti oluline on elada tervislikult juhul, kui on teada pärilik eelsoodumus südamehaiguste esinemiseks.
Südame rütmihäirete riski suurendavad eelkõige
- ebatervislik eluviis,
- suitsetamine,
- vähene liikumine,
- ülekaal,
- kroonilised haigused.
Millal pöörduda arsti poole?
Kui märkate oma südametegevuses muutusi, näiteks sagedast kloppimist, ebaregulaarset rütmi või muid ebaharilikke sümptomeid, ei tasu neid ignoreerida.
Enamasti ei ole tegemist millegi eluohtlikuga, kuid kindluse annab vaid kontroll. Varajane hindamine aitab vajadusel alustada ravi õigel ajal ja ennetada tüsistusi.
Lihtne põhimõte on: kui süda tekitab korduvalt küsimusi või ebamugavust, tasub seda kontrollida. Esmasena võiks pöörduda ikka oma perearsti poole.
Kuidas rütmihäireid uuritakse?
Kui patsient pöördub arsti poole südame rütmihäire kahtlusega, alustatakse tavaliselt vestlusest ja esmauuringutest. Sagedasim ja lihtsaim esmasuuring on elektrokardiogramm ehk EKG. See on lihtne ja kiire uuring, mis näitab, kuidas elektriline aktiivsus südame erinevates osades liigub, ning aitab tuvastada rütmihäireid.
Kuna rütmihäireid ei pruugi alati uuringu hetkel esineda, võib mõnikord vaja minna pikemat jälgimist, näiteks Holteri monitooringut, mis salvestab südametegevust 24 tunni jooksul.
Mõnel juhul kasutatakse diagnoosimiseks ka koormustesti, et hinnata, kas koormuse kasvades tekib südame rütmihäireid.
Nutiseadmed – kas neist on abi?
Tänapäeval kasutavad paljud nutikellasid või telefone oma pulsi jälgimiseks. Need seadmed ei asenda arsti, kuid võivad olla kasulikud abivahendid. Üha enamatel seadmetel on uuendatud funktsioonina olemas EKG registreerimine. Oluline on seejuures meeles pidada, et nutikell, mis salvestab EKG-d, ei tuvasta infarkti, vaid aitab ainult rütmihäirete avastamisel. Samuti annavad nutiseadmed infot liiga kõrge, liiga madala või lihtsalt tavapärasest erineva südamesageduse kohta. Selline info võib anda põhjuse pöörduda arsti poole ja teha täpsemaid uuringuid.