Emaks saanud naise kilpnäärmeprobleemid, näiteks türeoidiit ehk kilpnäärmepõletik, on tihti salakavalad, sest sümptomeid on üsna kerge ekslikult seostada tavapäraste sünnitusjärgse perioodi muredega, mis tulenevad hormonaalsetest muutustest, unepuudusest ja vastsündinu hooldamisest. Millal peaks tundma muret ja arsti juurde pöörduma, selgitab lähemalt Confido Tartu Mõisavahe kliiniku endokrinoloog dr Sille Kaseleht.
Kas on tõsi, et kilpnäärme probleeme, mh türeoidiiti ehk kilpnäärmepõletikku võib esile kutsuda rasedus ja/või sünnitus?
Rasedus ja sünnitus võivad esile kutsuda kilpnäärme probleeme, kõige sagedasem haigus on sünnitusjärgne türeoidiit, mis tekib tavaliselt esimese kuue kuu jooksul pärast sünnitust, aga võib avalduda ka hiljem (kuni 12 kuud peale sünnitust).
Raseduse ajal immuunsüsteem muutub ja pärast sünnitust võib autoimmuunse reaktsiooni käivitumise tõttu tekkida kilpnäärmes põletikuline protsess. Haiguse tekke riskifaktorid on varasem kilpnäärmehaigus patsiendil endal või teadaolev haigus perekonnas, samuti kaasuvate autoimmuunhaiguste (nt 1. tüüpi diabeet) olemasolu.
Kuidas on võimalik türeoidiidist terveneda?
Paljud juhud lahenevad spontaanselt 12 kuu jooksul. Haigus võib kulgeda nii kilpnäärme ületalitluse, alatalitluse kui ka mõlema faasiga ja sellele järgneb tavaliselt kilpnäärme töö taastumine. Püsiv kilpnäärme alatalitlus võib pärast sünnitusjärgset türeoidiiti jääda umbes 20–40%-l haigust põdenud naistest ja sel juhul on vajalik eluaegne hormoonasendusravi.
Kui sageli võib see haigus olla aladiagnoositud – sest nii üle- kui ka alatalituse sümptomid, nagu väsimus, kaalulangus, kaalutõus, vaimse tervise mured, sarnanevad sümptomitele, mida kogevad samuti värsked emad.
Sünnitusjärgse türeoidiidiga patsientide sümptomeid on üsna kerge ekslikult seostada tavapäraste sünnitusjärgse perioodi muredega, mis tulenevad hormonaalsetest muutustest, unepuudusest ja vastsündinu hooldamisest. Kuivõrd näiteks nõrkus, tujumuutused ja kaalu kõikumine võivad esineda mõlemal juhul, siis ongi sünnitusjärgne türeoidiit aladiagnoositud.
Sünnitusjärgse türeoidiidi levimus maailmas on 1–16%, suure riskiga naistel veel kõrgem. Kuna enamik juhtumitest lahenevad spontaanselt ja on haiguskulult kerged/mööduvad, siis rutiinset skriiningut siiski ei soovitata.
Milliste sümptomite korral võiks noor ema pöörduda endokrinoloogi poole?
Äsja emaks saanud naised peaksid pöörduma arstile tugeva väsimuse, südamepekslemise, ärevuse, kätevärina ja kehakaalu liigse languse tõttu, sest need võivad viidata kilpnäärme ületalitlusele. Samuti tuleb arstiga nõu pidada tekkinud masenduse, pideva külmatunde, juuste väljalangemise ja ka näiteks püsiva kõhukinnisuse korral, sest need võivad omakorda olla märk kilpnäärme alatalitlusest. Suure haigestumusriskiga naistel on soovitatav määrata vereanalüüsidest kilpnäärme näitu TSH-d kolm ja kuus kuud pärast sünnitust.
Kuidas mõjutab sünnitusjärgne türeoidiit imetamist?
Kilpnäärme funktsioonihäired (nii üle- kui ka alatalitlus) võivad mõjutada nii rinnapiima tootlust kui ka eritumist. Sünnitusjärgne türeoidiit ise ei ole imetamise vastunäidustus. Tavaliselt on tegemist on mööduva seisundiga, mis ei nõua ravimite kasutamist või ei ole kasutatavad ravimid imetamise ajal vastunäidustatud. Seni ei ole uuringutega näidatud, et seisund lapsele rinnapiima kaudu kuidagi edasi kanduks. Patsiendid, kellel on imetamisega probleeme, võiksid 6.–12. nädalal pärast sünnitust kontrollida TSH taset.
Millistel juhtudel tehakse kilpnäärme ultraheli?
Sünnitusjärgse türeoidiidi diagnoosimisel ei ole kilpnäärme ultraheli esmavajalik ning ravijuhiste järgi ei soovitata seda rutiinselt teha. Küll aga tuleks ultraheli teha teatud kaebuste korral, näiteks kui kaela piirkonnas on tunda/näha kilpnäärme suurenemist või jääb kahtlus sõlmele kilpnäärmes. Samuti on uuring vajalik, et välistada muid kilpnäärmehaiguseid, mis võivad samuti kulgeda üle- või alatalitlusega ning mille jälgimine ja ravi toimub teistmoodi.
Kas hormoonasendusravi on enamasti spontaanselt mööduva türeoidiidi korral tavaline praktika?
Ravi peamine eesmärk on sümptomite kontroll. Kilpnäärme ületalitlus möödub tavaliselt kiirelt ja spetsiifilised kilpnäärme hormoonide tootmist mõjutavad ravimid ei ole vajalikud. Vajadusel kasutatakse näiteks beetablokaatoreid, mis aitavad südamepekslemise vastu.
Ravi alustamist levotüroksiiniga tuleb hüpotüreoosi korral kaaluda, kui patsiendil on olulised kaebused, ta imetab või soovib uuesti kiiresti rasestuda. Ravi määramisele kaasneb seejärel üsnagi sage jälgimine, et teha kindlaks, kas ravimi edasise võtmise vajadus on püsiv või möödub.