„Voodisse pissimine kuni lapse viienda eluaastani ja ka üksikud „õnnetused“ pärast seda vanust on täiesti normaalne ja eakohane nähtus, kuna lapse kusepõis alles areneb välja ning saavutab oma normaalse funktsiooni. Kui aga üle viieaastane laps pissib voodisse nädalas rohkem kui kaks korda ja seda niiviisi kolm kuud järjest, siis tuleb pöörduda abi saamiseks perearsti vastuvõtule,“ selgitab Confido lastekirurg dr Laura Zirel.
Enurees ehk voodimärgamine on tahtele allumatu une ajal urineerimine, mis esineb alates viiendast eluaastast. Enureesi jaotatakse päevaseks ja öiseks enureesiks, millest enamasti esineb öist. Samuti saab n-ö ilmumisaja järgi eristada primaarset ja sekundaarset enureesi.
Primaarseks enureesiks nimetatakse sellist öist voodimärgamist, kus lapsel puudub eelnev kuiv periood. Sekundaarne enurees on vorm, kus lapsel oli eelnevalt vähemasti kuue kuu jooksul kuiv periood, ent nüüd esineb öine voodimärgamine. Siia liigitatakse tavaliselt ka kõik need seisundid ja haigused, mis võivad põhjustada öist enureesi.
Kusepõie funktsioon areneb välja 5.–6. eluaastaks. Kuni umbes kuuenda elukuuni on imiku urineerimine iseeneslik ja tahtele allumatu, pärast kuuendat elukuud tekib lapsel alateadlik võime urineerimist pärssida. Teisel eluaastal hakkavad lapsed tunnetama põie täitumist ja 2.–4. eluaastal pissihäda kinni hoidma. Tavapäraselt saavutavad lapsed esmalt päevase ja siis öise uriinipidamise.
Enureesi põhjustavad mitmed tegurid
- Põhjuseks võib olla lapse ealine mahajäämus kusepõie tunnetuse ja kontrolli suhtes. Iga laps areneb oma tempos – mõnel tuleb üks asi paremini välja kui teine, see mängib rolli ka arengus ja kasvamises.
- Mõned öise enureesiga lapsed joovad vahetult enne magamaminekut suures koguses vedelikke, mis põhjustab voodimärgamist.
- Oluliseks enureesi põhjuseks võib olla kõhukinnisus. Kusepõis ja pärasool on teineteisele anatoomiliselt väga lähedal ning roojaga täidetud jämesool võib avaldada mehaanilist survet põiele ja põhjustada nii uriinileket.
- Enureesi põhjus võib olla ka hingamisteede obstruktsioon, näiteks ninaneelumandli ehk adenoidi suurenemine ja norskamine.
- Enurees võib olla tingitud ka 1. või 2. tüüpi diabeedist (enam 1. tüübi korral). Kõrge veresuhkrutase põhjustab vee suuremat imendumist uriini, mistõttu on uriinikogused suuremad ja võib esineda uriinileket.
- Meie kõigi aju toodab hormooni, mida nimetatakse antidiureetiliseks hormooniks. See hormoon põhjustab neerudes vee suurema tagasiimendumise kehasse, vähendades nii uriini kogust. Normaalselt eritub seda hormooni öösiti suuremas koguses. Enureesiga lastel aga on leitud, et antidiureetilist hormooni toodetakse ebapiisavalt või pole kujunenud välja hormooni eritumise õiget ööpäevast rütmi. See tähendab, et lapse öised uriinikogused on suured ja ületavad tema kusepõie mahtu – see põhjustab voodimärgamist. Lapse kasvades hormooni tase tõuseb ja normaliseerub.
- Kusepõie funktsioonihäired võivad samuti põhjustada enureesi, näiteks üliaktiivne kusepõis, eale mittevastav väiksemahuline kusepõis, kusepõiepõletik, neurogeenne põis.
- Psühholoogilised põhjused omavad enureesi tekkes samuti rolli: näiteks vanemate lahutus, surmajuhtum, koolikiusamine, hirm minna öösel pimedas tualetti.
- Enureesi esinemisel mängib rolli ka geneetika. Umbes 75%-l lastest, kellel esineb öist enureesi, on perekonnaanamneesis teada voodimärgamist sugulastel.
Enureesi esinemissagedus väheneb lapse vanemaks saamisel: 5–9-aastastest esineb enureesi 10–15%-l, 10–15-aastastest 3–5%-l ning 15-aastastest ja vanematest 1%-l või vähem, enamik lapsi saavad probleemist kasvades ise üle.
Urineerimispäevik aitab arstil mõista probleemi olemust
Kui laps ja tema vanemad on öise voodimärgamise tõttu arsti vastuvõtule läinud, siis on vaja silmas pidada, et esmalt tuleb lapsel koos vanemate abiga ära täita urineerimispäevik. Päeviku annab esmasel vastuvõtul arst või õde.
Urineerimispäevikusse tuleb kolme päeva jooksul panna kirja kellaajaliselt, kui palju ja mida laps joob, ning ära mõõta päevasel ajal igal pissimisel uriinikogused. Lisaks tuleb hinnata ka lapse kõhutegevust – kakamise sagedust ja konsistentsi. Öise voodimärgamise korral tuleb mõõta öösel eritunud uriini kogus, kaaludes ära kas mähkmed või ühekordsed aluslinad, kuhu laps on öösel pissinud.
See päevik annab arstile palju informatsiooni – kui palju laps joob, kui palju ta pissib nii päeval kui ka öösel, kas esineb kõhukinnisust, kui suur on põiemaht – ja mõtted edasisteks uuringuteks. Seejärel tuleb teha uriinianalüüs koos mikrobioloogilise külviga, et välistada põletik kusetraktis. Anatoomiliste iseärasuste välistamiseks on soovitatav teha ka ultraheliuuring kõhukoopast. Vereanalüüsidest vaadatakse tavaliselt veresuhkru väärtust, neerufunktsiooni näitajat ning põletikumarkereid.
Voodimärgamine on ravitav
Enureesi ravi on pikk ja vajab kogu perekonna toetust, sest tulemused ei ole kohesed. Ravis võidakse kasutada vastavalt arsti soovitusele uroteraapiat, alarmaparaati või ravimeid. Viimati nimetatust on esmavajalik ravim desmopressiin, mis vähendab öö jooksul produtseeritava uriini kogust. Küll aga on kõikidel ravimitel kõrvaltoimed, mistõttu tuleb neid hoolikalt kaaluda.
Kõige olulisem enureesi ravi etapp on n-ö uroteraapia, mille käigus arst või õde vestleb lapse ja tema perega ning juhendab neid, millised peavad olema lapse tualeti kasutamise võtted ja harjumused nii pissimisel kui ka kakamisel.
Uroteraapia põhimõtted
- Lapsel peab olema võimalik minna tualetti turvaliselt ja võimalikult kiiresti. Pimeduse kartuse korral saab panna lapse tuppa näiteks öölambi.
- Selleks et kusepõis saaks täielikult tühjeneda, tuleb lapsel istuda potil õiges asendis ehk täistallad toetatud toolile või põrandale nii, et painutus põlvedest on pisut kõrgemal puusadest ning keha on kergelt ettepoole kallutatud.
- Päevasel ajal tuleks lapsel käia pissil iga 2–3 tunni tagant (päevas 4–7 korda). Vajadusel saab lapsele seda ise meelde tuletada või panna talle meeldetuletusi näiteks telefoni.
- Laps peab kindlasti enne magamaminekut käima pissil.
- Vedelikke tuleks juua kogu päeva vältel piisavas koguses, ent piirama tarbimist kaks tundi enne magamaminekut.
- Lapse kaasamine protsessi on samuti väga oluline – see protsess võiks olla toetav ja mänguline. Näiteks võib last appi võtta voodilinade vahetamisel, kui on juhtunud märgamine, jagada kleepse või muud meelehead kuivade ööde eest.
- Lapse öine äratamine ja tualetti viimine võib lühiajaliselt olla efektiivne, ent see ei ole tulemuslik pikaajaliselt, seega ei soovitata seda teha.
- Kõhukinnisuseks loetakse roojamist vähem kui kolm korda nädalas. Kõhukinnisuse korral tuleb esmalt veenduda, et laps joob piisavalt vedelikke ning lapse toidulaual on piisavalt puu- ja köögivilju, teraviljatooteid, pähkleid, seemneid, kaunvilju. Vajadusel kasutada lahtisteid.
Alarmaparaat äratab lapse unest
Enureesi alarmaparaat on käitumisteraapiline seade, mis koosneb alarmist ja sensorist, mis on omavahel juhtmega ühendatud. Sensor kinnitatakse kas pidžaamapükste külge või asetatakse lina alla. Andur tajub esimesi uriinitilkasid ja käivitab alarmi või vibratsiooni, mis äratab lapse ning ta saab minna tualetti.
Alarmaparaat on enureesi ravis väga efektiivne, uuringute kohaselt annab tulemuse 70–80%-l juhtudest. Alarmaparaat on soovitatud alates seitsmendast eluaastast. Refleksi väljakujunemisele kulub tavaliselt 3–6 nädalat, seadet aga soovitatakse kasutada järjepidevalt 2–3 kuud. Esimestel nädalatel on soovitatud lapsevanemal magada lapsega ühes toas, et teda võimalikus unesegaduses juhendada. Alarmaparaat ei sobi kindlasti kõikidele lastele ja peredele – selle ravimeetodi korral on oluline lapse ja pere motivatsioon, kannatlikkus ning järjepidevus.
Lapse pidev toetamine on enureesi ravis äärmiselt oluline
Öine voodimärgamine on lastele sageli piinlik ning murettekitav probleem, mis võib põhjustada süütunnet ja hirmu. Vahel usuvad lapsevanemad, et voodimärgamisest aitab üle saada karistamine, tegelikkuses võib see seda hoopiski intensiivistada. Kuna voodimärgamisel on sageli põhjus, mis ei ole lapsele kontrollitav, siis on karistamine ebaefektiivne.
Oluline on lapsega sellest probleemist rääkida ja temaga mitte pahandada. Lapsega vestlemiseks tuleb valida võimalikult privaatne koht, kus ei ole kõrvalisi isikuid (nt õed-vennad, sõbrad). Lapsevanemal tuleb jääda rahulikuks, toetavaks ja positiivseks ning selgitada, et laps ei ole süüdi, tegemist on üpris sageda probleemiga ning see möödub aja jooksul.
Hea on tuua lapsele näiteid, miks voodimärgamine juhtub. Rääkimisel võib kasutada lauseid, nagu „Sinu aju ja põis ei oska veel omavahel päris hästi suhelda, aga nad õpivad“ või „Sa ei ole veel piisavalt vana, et kõik ööd oleksid kuivad, aga sa kasvad ja jõuad sinna“. Tähtis on last raviprotsessi kaasata ja lasta ka temal oma tunnetest ning mõtetest rääkida. Näiteks võib last premeerida kuivade ööde eest ja pakkuda muid tegevusi (nt ühine voodilinade vahetamine või pidžaama pesemine), kui on juhtunud õnnetus.
Mida veel meeles pidada?
Vahel usutakse, et sügav uni on voodimärgamise peamine põhjus. Nii need lapsed, kes öösel voodisse ei pissi, kui ka need, kes pissivad, võivad mõlemad olla sügava unega. Sügav uni võib aidata kaasa öisele voodimärgamisele, ent see ei ole voodimärgamise juurpõhjus.
Samuti võidakse probleemi esinemisel hakata lapsele andma vähem vedelikku, kuid vanusele ja kehakaalule vastava koguse joomine on oluline, et vältida dehüdratsiooni. 4–8-aastased peaksid päeva jooksul jooma 1–1,2 liitrit, 5–13-aastased 1,5–2 liitrit ja 14–18-aastased vähemalt kaks liitrit vedelikke. Küll aga on oluline mitte tarbida suuri koguseid vedelikke vahetult enne magamaminekut.