Me peame rääkima melanoomist Jaga

Melanoomist on räägitud palju ning igapäevane päikesekaitse suvel tundub tänapäeval samuti justkui iseenesestmõistetav. Ent statistika näitab midagi muud: melanoomi haigestumus kasvab ja üha enam haigestuvad ka nooremad inimesed. „Melanoom on naha pahaloomuline kasvaja, mis lähtub pigmentrakkudest ehk melanotsüütidest. Melanoom on naha pahaloomulistest kasvajatest üks agressiivsemaid,“ selgitab Confido dermatoveneroloog ja erialaliider dr Pille Konno.

Millised riskitegurid suurendavad melanoomi teket?

On mitmeid riskitegureid, mis soodustavad melanoomi teket. Neist peamine on UV-kiirgus (päikesest ja solaariumist). Eriti oluline riskitegur on dr Konno sõnul lapse- ja noorukieas saadud päikesepõletused. Euroopas kogutud andmed näitavad, et iga villiline päikesepõletus noorukieas suurendab nahavähki haigestumise riski täiskasvanueas kaks korda.

Veel on nahavähi riskigrupis näiteks heleda naha, heledate või punakate juuste ning siniste või roheliste silmadega inimesed. Samamoodi peaksid olema ettevaatlikud need, kel on palju sünnimärke: rohkem kui 50 tavalist või rohkem kui viis atüüpilist sünnimärki.

Melanoomi haigestuvad nii naised kui ka mehed. Hormonaalsed muutused mõjutavad küll nahka ja sünnimärke, aga rasedus või menopaus ei ole iseseisvad suured riskifaktorid melanoomi tekkeks.

Samuti on riskifaktor geneetiline eelsoodumus – kui melanoom on olnud lähisugulasel või on inimesel endal olnud varem melanoom või muu naha pahaloomuline kasvaja.

Melanoomi haigestumise risk on suurem ka nõrgema immuunsuse korral, näiteks pärast organsiirdamist või immuunsupressiivset ravi.

Kuidas saada aru, et nahal võib olla melanoom?

Viimase 40 aasta vältel on melanoomi ehk nahavähki esmahaigestumus Eestis suurenenud lausa kümme korda, haigestumus kasvas kiiresti meestel vanuses 25–39 ja üle 15 aasta vanustel naistel. Probleemi üks tahke on see, et melanoomi varajaseks avastamiseks puudub riiklik sõeluuring. Seega on oluline, et inimene ise enda nahka regulaarselt kontrollib või arsti juures kontrollis käib.

Melanoomi äratundmiseks kasutatakse tavaliselt ABCDE-reeglit:

• A (asymmetry) – sünnimärgi asümmeetriline kuju.
• B (border) – sünnimärgil on ebaregulaarsed või hajusad servad.
• C (color) – sünnimärgil on ebaühtlane värvus, näiteks must, tumepruun, punane, valge, sinakas toon ühes sünnimärgis.
• D (diameter) – sünnimärgi suurus on üle 6 mm, kuigi võimalikud on ka väiksemad melanoomid.
• E (evolution) – muutused sünnimärgis, nagu kasv, värvimuutus, veritsus, sügelemine.

Arsti juurde tasub dr Konno sõnul pöörduda kohe, kui kehal on uus sünnimärk, mis erineb teistest (nn ugly duckling ehk „inetu pardipoja“ nähtus), kui olemasolevas sünnimärgis on toimunud kiire muutus, kui sünnimärk veritseb, on haavandunud või valulik. Ja tegelikult ka siis, kui millegi suhtes on kahtlus või ebakindlus. „Parem karta, kui kahetseda,“ sõnab dr Konno.

Dr Konno toob esile, et melanoom võib areneda ka ilma sünnimärgi nähtavate muutusteta. „Umbes 70–80% melanoomidest tekivad uutena, mitte olemasolevatest sünnimärkidest,“ ütleb ta.

„Melanoom võib alguses näida „süütuna“ – väga väike või isegi pigmendita vigastus (amelootiline melanoom). Melanoomil on lisaks erivormid, näiteks võib akraalne lentiginoosne melanoom (peopesadel, jalataldadel) alguses olla väga raskesti märgatav,“ räägib dr Konno.

Kui tihti tuleks käia arsti juures sünnimärke kontrollimas?

Dermatoveneroloogi sõnul tasuks suure riskiga inimestel, kel on kehal palju sünnimärke, kellel endal või kelle perekonnas on olnud melanoom, käia arsti juures kord aastas või vastavalt arsti soovitusele isegi sagedamini.

Tavalise riskiga inimesed võiksid käia kontrollis iga kolme aasta tagant, aga teha vähemalt kord kvartalis kodus enesekontrolli. Suure riski korral on soovitatav enda nahka ja sünnimärke kontrollida korra kuus. Selleks tuleb lihtsa süsteemi abil kogu keha n-ö üle käia. Parim aeg seda teha on pärast duši all käimist, kui nahk on puhas. „Liikuge ülalt alla ja vasakult paremale, et midagi ei jääks vahele,“ soovitab dr Konno.

Kontrollida tuleb oma nägu, kõrvu, kaela, peanahka (eriti hajutatud juustega piirkonnad). Seejärel käsi (küüned, sõrmed, sõrmevahed), rindkeret ja kõhtu. Peegli abil vaadata üle selg ja tuharad ning lõpuks vaadata üle jalad, ka varbad, jalatallad ja küünealused.