Dr Toomas Tamm: krooniline urogenitaaltrakti infektsioon on sageli mõne teise haiguse tagajärg

Erinevas vanuses meestel esinevad urogenitaaltraktis erinevad kroonilised põletikud. Millised need on ning mida mehed neist põletikest teadma peaks?

Dr Tamme sõnul on krooniliste urogenitaalnakkuste korral arsti peamine ülesanne selgitada välja haigustekitaja ja kaasnevad patoloogiad, mis võivad põletikku üleval hoida. Sest sageli on krooniline infektsioon just mõne põhihaiguse tagajärg. Näiteks esineb krooniline urotrakti põletik tihti kaasuvana inimestel, kel on diabeet või mõni teatud neuroloogiline probleem.

Munandimanusepõletik

Epididümidiit ek munandimanusepõletik on peamiselt nooremate meeste haigus. Kui kusitis või põies on põletik, siis võib põletikutekitaja sattuda munandimanusesse, kuna see on kusitiga ühenduses.

Tüüpilisteks ägeda munandimanuse põletiku tunnusteks on kõrge palavik ning munandivalu. Äge faas kestab 6–8 päeva ja antibiootikumid peaksid alates kolmandast päevast põletikku alandama.

Krooniline munandimanusepõletik ei pruugi väljenduda aga eriti muus, kui vaid munandimanusepiirkonna valulikkuses.

Krooniline põiepõletik

Krooniline põiepõletik on meestel enamasti ajendatud mingisugustest lisafaktoritest, millega kaasneb uriini väljapääsu takistus.

Need lisafaktorid võivad olla eesnäärmehaigused, näiteks healoomuline eesnäärme suurenemine või eesnäärmevähk, või põie funktsiooni muutused, mille korral põielihas on muutunud nõrgaks.

Sellisel juhul ei suuda põis kogu uriini täielikult välja viia ja tekib jääkuriin, millesse võib sattuda elama kroonilist põletikku tekitav bakter.

Krooniline neeruvaagnapõletik

Krooniline neeruvaagnapõletik on üldiselt mõne teise haiguse tagajärg. Selleks võib olla mõni alumiste kuseteede haigus, mille korral uriini väljavool on takistatud ja bakteri liikumine üles (retrograadsel teel) soodustatud.

Kõige sagedasem põhjus neeruvaagnapõletiku tekkeks on neerukivitõbi. Kivi liikumisel tekib tugev valu, sellega kaasneb palavik. Võib esineda ka kuseteede bakteriaalne saaste.

Kroonilise neeruvaagnapõletiku põhjuseks võib olla ka mõni muu neeru anatoomia muutus, mis soodustab infektsiooni teket – näiteks neerukarikahaigused, mille korral neerukarikad laienevad, või mõned kasvajalised protsessid.

Krooniline prostatiit

Krooniline prostatiit on väga pikaajaliselt ja korduvate ägenemistega kulgev haigus. Sageli peetakse prostatiidiks ka müofastsiaalset sündroomi või kroonilist alakõhuvalu. Neid eristada ei ole alati just väga lihtne.

Doktor Tamme sõnul tuleb kroonilise prostatiidiga patsient uroloogi vastuvõtule enamasti teiseseks konsultatsiooniks, kas siis ei olda senise raviga rahul või arvatakse haiguse ägenemine olevat liiga sage.

Kroonilisele prostatiidile viitavate kaebuste korral on vaja täpselt selgitada, kas tegemist on bakteriaalse või mittebakteriaalse põletikuga.

Kaudseid viiteid bakteriaalse tekitaja olemasolule võib leida eesnäärme sekreedis või ejakulaadis. Spermaanalüüsidesse suhtutakse aga väga mitmeti. Kui noor mees tahab teada, kas tal seoses mõne kaebuse või probleemiga on ka viljakus vähenenud, siis on spermaanalüüs näidustatud. Muudel juhtudel tuleb selle määramise vajadust põhjalikult kaaluda.

Dr Tamme arvates on kroonilise prostatiidi ravis oluline kasutada kindlasti rohkem füsioteraapiat: võimlemine, harjutused ja massaaž.

„Mulle tundub, et patsient, kellel ei ole väga selge krooniline prostatiit, vajab pidevalt tegelemist. See on ka hädavajalik, arvestades, et aistingud, mida ta tunneb, on väga ebameeldivad,“ leiab dr Tamm.

Põletiku ja kasvaja vahelised kaudsed seosed on olemas, aga need ei ole otsesed. Kui 25aastane mees põeb kroonilist eesnäärme põletikku, ei saa öelda, et tal 60.–70. eluaastaks tekib kindlasti eesnäärme vähk.

Kroonilise infektsiooni riskifaktor

Bakteriaalne saaste urogenitaaltraktis võib tekkida või jääda püsima patsientidel, kel on olnud alumiste kuseteede kirurgiline operatsioon, mille tõttu on nad haiglas viibinud rohkem kui 4–6 päeva. See võib kesta üsna kaua.

Samuti on kaasajal paljudel patsientidel püsidrenaaž. Näiteks meestel, kellel on alumiste kuseteede funktsioonihäire, kas siis halvatuse või mõne muu neuroloogilise haiguse tõttu.

Doktor Tamm rõhutab, et drenaažiga patsiendi ravi algab alati vana drenaaži uue vastu väljavahetamisest, mitte antibiootikumide määramisest.

Selleks, et saada oma terviseseisundi kohta uroloogi arvamust, ei pea patsient igal juhul eriarsti vastuvõtule minema. Doktor Tamme arvates on arstidevaheline e-konsultatsioon väga hea võimalus ning seda peaks perearstid (ning kaudselt siis ka patsiendid) senisest enam kasutama.

Artikkel on koostatud 2017. aasta novembrikuu ajakirjas Perearst ilmunud loo põhjal.

Dr Toomas Tamm

Uroloog

Dr Tamm on spetsialiseerunud urineerimishäirete ja uriinipidamatuse medikamentoossele ja kirurgilisele ravile.