Kiropraktik: lapseootus saab mööduda seljavaluta

Kiropraktik: lapseootus saab mööduda seljavaluta

Confido Meditsiinikeskuse kiropraktik dr Gerly Truuväärt selgitab, miks rasedatel selg tihti valutab, ning annab nõu, mida valu ennetamiseks ja leevendamiseks teha.

  • Tavaliselt rasedus ise seljavalusid ei põhjusta. Mitmed uuringud viitavad, et rasedusaegsed seljavalud tekivad peamiselt naistel, kellel on selg või vaagnaluu valutanud ka enne lapseootele jäämist. „Rasedusest tingitud seljavalusid esineb harva, peamiselt on tegu siiski ootuse ajal välja löövate krooniliste või varasemalt korralikult välja ravimata jäänud seljaprobleemidega,” selgitab Truuväärt. Ta lisab, et lapseootuse ajal muutuvad sidekoed paindlikumaks ja lõdvemaks, mispärast harva võivad tekkida valud, mida naine pole enne kogenud.
  • Raseduse ajal jälgi oma rühti ja kehaasendit nii seistes kui istudes. Beebi kasvades nihkub naise raskuskese ettepoole. Raske koorma kompenseerimiseks, võivad muutuvad lülisamba loomulikud kumerused suuremaks ning tekitavad alaseljas ebamugavust või isegi valu, mis võib kiirguda jalgadesse ja vaagnapiirkonda. Oluline on jälgida, et vaagen ei vajuks taha, vaid püsiks sirgelt keha all. Vältida tasuks jalg üle põlve istumist, pigem asetada mõlemad jalad maha.
  • Liikumine maandab seljapingeid ja peaks olema osa iga lapseootel naise päevarutiinist. Kõige parem viis raseduse ajal liikumiseks on kõndimine. Lisaks on seljalihaste lõõgastamiseks mitmeid häid harjutusi, nagu vaagna ette-taha liigutamine.
  • Julge abi otsida! Kui vaatamata igapäevasele liikumisele esineb valusid ala- või keskseljas või pinged kubemepiirkonnas, tasub kindlasti abi saamiseks pöörduda kiropraktiku või vastava hariduse saanud füsioterapeudi poole. Kiropraktiku vastuvõtule saab lapseootel naine pöörduda ka ilma seljavalu kaebusteta. „Kiropraktik aitab naisel lõõgastuda ja leevendada pingeid, mis pole jõudnud veel valudena väljenduda,” räägib Truuväärt.
  • Valmistu uueks eluetapiks ette. Naiste tervisele spetsialiseerunud kiropraktikud oskavad anda kasulikku nõu nii sünnituseks kui sellest kiireks ja kergeks taastumiseks. Samuti saab kiropraktikutelt häid soovitusi, millises asendis beebit toita ja kanda ilma, et see võiks põhjustada seljavalusid. „Levinud on harjumus kanda last sageli just vasakul puusal, et parem käsi oleks toimetusteks prii – see aga võib tekitada elukestvat muutust naise rühis, millest tulenevate problmeemidega on naised kimpus aastaid pärast sünnitust,” õpetab arst.

Rasedusest taastumine on tähtis osa ning oluline on õige spetsialisti juurde pöörduda. Vahel naised tunnevad justkui kohustust naasta enne rasedust tuttavasse treeningusse või minnakse jõusaali, arvestamata muutusi mis on kehas toimunud.

Broneerin aja kiropraktiku konsultatsioonile

Kiropraktik annab nõu: kuidas ennetada aiatöödel tekkivaid ootamatuid seljahädasid?

Kevad on käes ja tuhin õue toimetama minna suur. Keha on vahel aga talveunne jäänud. Spordiklubis treenimine ja aias rügamine ei anna seljale samasugust koormust. Nii võibki juhtuda, et märkamatult valutab meil hommikul selg. Confido Erameditsiinikeskuse kiropraktik Gerly Truuväärt annab kuus soovitust seljavalu ära hoidmiseks ja leevendamiseks.

  • Väikesed muudatused argielus annavad kokku märgatava mõju. Aja oma igapäevatoimetused korda jalgsi – mine tööle ja kohtumistele kõndides, eelista alati treppe liftile, pärast tööd ja vabal ajal veeda aega õues. Nii hoiad oma lülisamba heas vormis.
  • Jälgi riietust. Pane selga riided, mis ei aja sind higistama. Alati jälgi põhimõtet, et pigem olgu pisut jahe kui seljas liiga palju riided, sest kehatemperatuuri saab alati kerge füüsilise koormusega tõsta.
  • Tee töökohal istudes pause iga 30-40 minuti järel, et muuta oma keha liikumismustrit. Kuula näiteks lemmiklugu ning tantsi, kõnni tagurpidi, tee mõned kükid, kätekõverdused või vastu seina rühiharjutusi. Kutsu oma kolleegid samuti kampa, sest koos on lõbusam ja motivatsiooni liigutada rohkem.
  • Igasugune sundasend on seljale koormav. Istumine iseenesest ei ole kehale halb. Selga koormab aga igasugune sundasend, ka näiteks pikalt seismine või võimlemispallil istumine. Mõtle liikumisele pigem kui heale võimalusele anda igasugustele lihastele erinevat koormust.
  • Vee joomine on rohkemat kui moetrend. Liikuva ja valuvaba keha heaks on ülioluline igapäevane piisavas koguses vee tarbimine. Kuigi soovitatav on juua kaheksa klaasi ehk ligi kaks liitrit vett päevas, pole see norm mõeldud igaühele. Palju oleneb veel elustiilist, toitumisharjumustest, kehatüübist ja töö iseloomust.
  • Võta aega korralikuks lõunasöögiks. Õige, mitmekesine toitumine annab kehale piisavalt mikrotoitaineid, et toetada terve luustikku ja lihaskonna toimimist. Ürita vältida jooksu pealt võileiva ampsamist, vaid võta aega, et süüa korralik tasakaalustatud lõuna. Kui on kiire, siis ebatervisliku näksi söömise asemel joo pigem vett. Kord aastas tasub lasta testida mineraalainete ja vitamiinide taset oma kehas, mille põhjal saab menüüd korrigeerida või vajadusel toidulisandeid juurde võtta.

Truuväärt lisas, et olgu seljavalu nõrk või tugev, seda ei pea kannatama, vaid mõistlik on abi saamiseks pöörduda koheselt füsioteraupeudi või kiroporaktiku poole.

Kasvatagem lihaseid, et sundasendid maha ei murraks

«Me elame küll sõrmedega juhitavas maailmas, kuid sellegipoolest peaks liigeste ümber kasvatama tugeva lihaskonna, et pidevast sundasendist tingitud hädad meid kahjustama ei hakkaks,» rõhutab Confido manuaalterapeut Toomas Proovel.

Vanal ajal kiputi end ära venitama kartulivõtu või puude lõhkumise käigus. Tänapäeval harrastatakse rahvasporti, aga ka ekstreemsemaid hobisid nagu lainelaual sõit, mille käigus võib juhtuda, et mõni liiges läheb nö «paigast ära.» Harvad pole ka juhused, mil ollakse end õues higiseks rassinud, seejärel puhub tuul, lihaste pind jahtub maha, veresooned tõmbuvad kokku ja tekkida võib ebamugavustunne kuni füüsiliste vigastusteni välja. Just säärastel puhkudel, kui midagi on natuke «paigast ära,» kuid kirurginuga ja tõsisemat sekkumist pole vaja, tuleb appi füsioteraapia valdkond nimega manuaalteraapia.

Mitte pelgalt kondiväänamine…

Küllap assotsieerub manuaalteraapia meist paljudel kiropraktikaga – mõlema kohta levivad arvamused, justkui oleks tegu kondiväänamisega, mille raames valude käes kannataja kehaga imevigureid tehakse. «Leidub tugevamaid meetodeid, mida rakendavad peamiselt kiropraktikud,» möönab Toomas Proovel. «Manuaalterapeudid kasutavad peale tugevate tehnikate ka pehmemaid meetodeid. Me jälgime vigastust või vaevust komplekssena. Peamine eesmärk on leida probleemi põhjus ja see lahendada. Siin tulevad appi manuaalterapeudi käed, mis on kõige tundlikumad ja täpsemad abivahendid. Põletikulise protsessi puhul tekivad lihastes pinge, valu, turse ja liigestes liikuvuspiiratus – organism hakkab end kaitsma. Manuaalterapeut püüab sel puhul liigest või liigese ümber olevat struktuuri passiivselt liigutada, vähendades lihasjõudu ja aktiivsust, mis on peamine valu, vaevuse põhjustaja.»

Et liigest õigesti suunata, peab manuaalterapeut inimese anatoomiat ja liigeste ülesehitust väga hästi tundma. «Mõistagi tuleb teada füsioloogiast, kuidas liigesed ja nende ümber olevad struktuurid toimivad, kuidas liigub üks või teine liiges ning mil viisil lihased teda suunavad,» jätkab Proovel. Sealjuures ei liigu liigesed mitte ümber ühe , vaid ümber mitme erineva telje ja tasandi, kolmedimensionaalselt. Et liigest suunata, tuleb seda hästi tunda. Manuaalterapeut tegeleb kogu tugiliikumisaparaadiga, kõikide erinevate liigestega. Tihti tekivad primaarsest probleemist uued vaevused, kuid lahendada tuleb algset probleemi. Näiteks seljaprobleem võib tuleneda hüppeliigesest, jala asendist või koguni õlast.»

Meist igaühe liigeste liikuvus on kardinaalselt erinev, seetõttu juhtub, et samades olukordades mõned vigastavad ennast, teised mitte. «Osad ongi juba sünnipäraselt hüperliikuvad, teised kanged,» nendib Toomas Proovel. «Kui mõelda, kumb neist tüüpidest endale tõenäolisemalt traumasid tekitab, on selleks küllap kangema ja jäigema liikuvusega inimene. Samas teavad nad väga hästi enda piire, kust kaugemale ei minda. Painduvatel võimlejatel annab liiges rohkem järgi, kuid mängu tuleb teine äärmus – nende liikuvus on hüpersuur ja siit võivad tekkida omad ohud nagu ebastabiilsuse probleem.»

Võhikul ei maksa ise sikutada

Kõige mitmekesisemalt ja keerukamalt liikuv liiges on Prooveli sõnul küllap õlaliiges. «Viimane ei ole ümmarguse kujuga, tal on omad konarused ja nõgusused ehk kohad, kuhu sidemed-lihased kinnituvad,» põhjendab Proovel. «Õlaliigese puhul on inimese enda lihaskond suuteline õlaliigest paigast viima ja vigastusi tekitama.»

Küllap on paljud kuulnud soovitusi, et kui õlaliiges oma «pesast» välja tuleb, peab õlaga lihtsalt vastu seina jooksma ja kõik saab taas korda! Samuti on nähtud spordivõistlustel, kuidas õlg tagasi paika tõmmatakse. Toomas Proovel peab õigemaks võimalikult kiiresti erakorralise meditsiini osakonda pöörduda, kus vastavad diagnostilised uuringud läbi viiakse. «Võhikud ei tohiks eelpool kirjeldatud võtteid rakendada. Pole ju teada, millised muud vigastused õla paigast minekuga võivad kaasneda?»

Abi ka „külmunud õlale“

Sageli kuuleb kaaskondseid rääkimas mõistest nagu «külmunud õlg.» «Praktikas tuleb nn «külmunud õlga» päris tihti ette,» nõustub Proovel. «Mainitud termin tähendab seisundit, mispuhul inimene ei saa oma käsi üle teatud piiri tõsta; ta tahaks liigest liigutada, kuid valus on, niisiis hakatakse teatud asendeid vältima. See omakorda põhjustab liidete tekkimist – liigese ümber olev kapsel hakkab kokku tõmbuma ega lase teatud asendisse minna. Põhjuseks võivad olla põletikulised protsessid, eelnenud traumad, lihase kinnituskoha ülekoormussündroom vms.» Siingi saab manuaalterapeut aidata, kuigi valu puhul ei saa kasutada kiireid manipulatsioone – üle valu piiri minna ei saa. Vaja läheb mitmeid protseduure ning tiimitööd – ka patsient ise peab sooritama teatud harjutusi või liigutusi, mis aitavad liigest tasapisi liikuma saada. Oluliseks osutub ajafaktor. «Ei maksa oodata, et probleem iseenesest üle läheks – kui õlg hooletusse jätta, läheb seisund ainult kehvemaks,» hoiatab Proovel.

Soojendust võiksid teha ka lumelükkajad

Peagi on käes lume rookimise aeg, millega pahatihti kaasnevad «paigast tõmmatud» seljad. «Seni passiivsed olnud inimesed haaravad labida ja kukuvad äkki kühveldama, leides tegevuse suurepäraseks viisiks üle hulga aja füüsilist koormust saada,» märgib Proovel. «Tervise parandamise asemel võib ent hoopis erakorralise meditsiini osakonda sattuda. On suur vahe, kui palju üks või teine struktuur on koormusega harjunud. Nii nagu teevad end enne olulist sooritust soojaks sportlased, võiksid oma liigesed lahti liigutada ka lume rookijad ja hobiehitajad. Piisab 5– 10 minutist, millega paraneb liigese verevarustus, misjärel liikuvus on palju parem.»

Liigeste „krõksutamist“ võiks vältida

Miks inimesel kondid ragisevad? «Raginaid on erineva iseloomuga,» jätkab Proovel. «Kui liiges on väga kulunud ja tekivad degeneratiivsed muutused, esineb paljudel eakamatel raginaid seose kõhre kulumisega. Tihti ei ole see valus ja ragina vastu midagi väga teha ei saa. Kui noor inimene «ragistab» ise oma liigeseid, viiakse liiges oma äärmusasendisse. Tuleb teada, et igal liigesel on oma liikuvusulatus, mis omakorda persooniti erineb. Kui me läheme liikuvusulatusest üle, tekib liigeses rõhkude muutus ja käib «krõks.» Mina võrdlen seda sageli moosipurgi keldrist toomisega. Nii nagu tekib «krõks» purki avades, toimub liigeses samalaadne rõhkude muutus. Pikas perspektiivis ei ole see hea: «krõksutamine» muutub alateadlikuks, naksutatakse nii sõrmede kui kaelaga, kuid tasahaaval muutub liigese liikuvus ebastabiilsemaks. Seega tasub «krõksutamist» vältida.»

«Nutiküüru» nuhtlus

Tänapäeval kohtab tänavail liikumas nii nooremaid kui vanemaid inimesi, kelle profiil on ettepoole küürus. «Nutiküüruga» tegelast iseloomustavad etteulatuv pea ja käesolev nutiseade. Kas «nutiküür» ehk küürus kehahoiak kaob ära vahetult pärast telefoni käest panekut või on oht, et kehahoiak jääbki viltuseks? «Kehahoiakuga peab tegelema,» soovitab Proovel. «Passiivne eluviis ja halvad asendid ei ole ühekorraga korrigeeritavad. Ka sundasend on pingutus. Pigem tasuks nutiseadet hoides oma asendit korrigeerida – oleks märksa tervislikum, kui õlad oleksid tagapool ja käed kõrgemal, et töötaksid abaluude vahelised lihased. Ideaalis võiksid õlavööde ja ülaselg lihaseliselt aktiivsed olla. Et hoida enda käes pidevas sundasendis 100–200 grammi kaaluvat nutitelefoni, kallutada pead ettepoole ja seejuures veel liikuda, peab lihaskond tugev olema.»

Manuaalterapeutide seas levib ütlemine: funktsioon kujundab vormi. «Me elame küll sõrmedega juhitavas maailmas, kuid selleks, et pidevast sundasendist põhjustatud hädad meid kahjustama ei hakkaks, peab lihaskond tugev olema. Kel probleemid juba tekkinud, tulgu manuaalterapeudi juurde, et juhiseid saada, vastasel juhul lisanduvad algsele probleemile sekundaarsed vaevused.»

Broneerin aja

Allikas: Raadio KUKU saade «Mõtle tervelt»
Saatejuht: Marek Strandberg
Toimetaja: Katrin Idla

Valuhoog tuleb kiiresti katkestada

Peavalu teeb põrguks paljude inimeste elu – arvatakse, et episoodilise migreeni all kannatab koguni 12% rahvastikust. Õnneks leidub peavalude ennetamiseks ja raviks järjest rohkem vahendeid, nii et tänapäeval ei peaks enam keegi aega valusalt kaotama.

Miks pea valutab?

«Peavalu on meist enamiku jaoks omajagu paradoksaalne vaevus, sest tõsimeeli usutakse, et valutab aju, mis teadaolevalt on ometi valutundetu,» sõnab Confido keskuse neuroloog ja Viljandi Haigla sisekliiniku ülemarst dr Katrin Põld. «Valutundlikud on tegelikult ajukelmed ja ajukelmete veresooned,» selgitab dr Katrin Põld. «Migreenivalu saab alguse sellest, et teatavad vabanevad virgatsained tekitavad valuaistingu kolmiknärvi harude kaudu, mis paiknevad veresoontel ja ajukelmetel. Kuna iseäranis migreeniataki algul veresooned laienevad ja pulseerivad, tunnevadki paljud migreenivalu pulseerivana. Sageli kirjeldavad patsiendid end tajumas südamelööke peas, kus justkui taob ja vasardab.»

Migreenipeavalu tajutakse väga ebameeldiva ja tugevana. «Valuskaalal nullist kümneni ütlevad migreeniga inimesed, et valutunne on koguni 12,» kirjeldab dr Põld. «Arvatakse, et kroonilist migreeni, mispuhul peavaluga päevi on rohkem kui 15 päeva kuus – või suisa iga päev – esineb umbes 2% populatsioonist.»

Geneetilise taustaga haigus kogu eluks

Migreeni peetakse krooniliseks häireks, mis käib inimesega ühel või teisel kujul kaasas enamasti kogu elu. «Enamasti algab migreen puberteedieas; ning naised kannatavad selle all tugevast sugupoolest rohkem.» Vaatamata sellele on müüt, et meestel justkui ei valutaks pea üldse. «Kui peavaluga mees kord juba arsti juurde jõuab, kipub tegemist olema tõsise peavalusündroomiga.»

Migreeni taustal peitub kahtlemata ka geneetiline foon. «Vastuvõtule tulnu tausta uurides kuulen sageli, et juba vanaemal ja emal on pea valutanud, nüüd siis valutab endal ja lastel ka,» nendib neuroloog Põld. «Mõistagi kõlab hirmutavalt, kui öelda, et migreeni näol on tegemist perekondliku taustaga. Siiski ei ole migreen eluohtlik haigus. Selle kätte ei sure. Paraku ei garanteeri see, et migreen oleks täielikult välja ravitav. Samuti ei ole migreeniatakke kuigi meeldiv taluda.»

Migreeni vallandavaid tegureid tasub teada

Migreeni käivitavad lülitid ehk vallandajad on väga erinevad ja individuaalsed. «Kogenud migreeni kannataja suudab tuvastada peavalu vallandavad tegurid ja neid juba vältida,» jätkab dr Põld. «Klassikaliselt vallandavad migreeniatakke näiteks tugevad lõhnad, sealhulgas parfüümid. Samuti teatud toiduained: laagerdunud juustud, tume šokolaad, punane vein. Aga ka ere valgus, kõva müra, vali muusika, valgussähvatused. Sageli ütlevad neuroloogid migreeni all kannatajatele, et võib-olla ongi nende närvisüsteem tundlikum ümbritsevatele stiimulitele, mis tuleb välja selgitada ja õppida ennetama, et atakke ei vallanduks.»

Valule tuleb saada kiiresti jaole

«Neuroloogid püüavad peavalu põdejatele sisendada, et kuna valuataki katkestamine on väga oluline, võib alustada käsimüügi valuvaigistitest,» märgib Katrin Põld. «Eelistatud on ühe toimeainega preparaadid, mitte kombinatsioonpreparaadid (näiteks paratsetamool kodeiiniga), mis võivad pikas perspektiivis soodustada ravimtekkese peavalu välja kujunemist. Olgu tegemist käsimüügipreparaadi või arsti poolt välja kirjutatud retseptiravimiga, tähtis on migreeniatakk õigeaegselt katkestada, mitte oodata, kuni hoog muutub nii hulluks, et seda saab valuskaalal kirjeldada 12 palliga kümnest.»

Lisaks süstidele ja tablettidele leidub tänapäeval veel võimalusi, kuidas äkiliste valuatakkidega toime tulla – dr Põllu sõnul on ravimitööstus on olnud väga leidlik iseäranis migreeni arvestades. «Et migreeniataki ajal on takistatud ravimite imendumine maost, on mindud ninaspreide, keelealuste tablettide ja nahaaluste süstide teed. Mujal maailmas on migreeniatakkide katkestamiseks kasutusel ka füüsikalisi meetodeid – näiteks on välja töötatud närvistimulatsiooni vahendid. Näiteks Ameerikas on ravimi- ja toiduameti poolt heaks kiidetud seade, mis stimuleerib ataki ajal uitnärvi.

Peavõru ja Botox

Veel on valuravi maailmas juba mõnda aega kasutusel läbi naha tehtav närvistimulatsioon, «Kolmiknärvi stimuleerimise vahend – peavõrulaadne seade – on näidanud tõhusust eeskätt peavalude ennetuses, mitte ravis, lisab dr Põld.

Kroonilise migreeni ravis omavad ametlikku näidustust veel botuliintoksiini süstid. «Botuliintoksiini mõju seisneb selles, et toksiin halvab ajutiselt pea-ja kaelapiirkonna närvide aktiivust, lõõgastades vastavaid lihaseid,» kirjeldab neuroloog Põld. «Sisse sööduna on botuliintoksiin üks kangemaid mürke, mida looduses leidub. Kindlatesse punktidesse peanahal, kaelal ja õlavöötmes süstituna avaldab botuliinitoksiin peavaluvastast toimet, mille mehhanism pole täielikult selge. Botuliintoksiini peavalu ennetav toime võib kesta isegi kuni kolm kuud.» Botuliinitoksiinisüste on võimalik saada ravieesmärgil ka Confidos Erameditsiinikeskuses.

Valuravi on kompleksne protsess

Peavalusid kipuvad kurtma ka pidevas sundasendis arvuti taga küürutavad kontoritöötajad. «Peavalude tekkemehhanismid on erinevaid – pole harvad juhused, mil ühel inimesel võib esineda samaaegselt mitu erinevat peavalusündroomi,» on dr Põld kogenud. «Sageli tullakse neuroloogi juurde ajukasvaja hirmus, mida ometi leidub üliharva. Statistikale toetudes võib öelda, et kui teha peaaju uuring tuhandele inimesele, kel pea valutab ning kel kaasneb veel mõni muu neuroloogiline näht (iiveldus, oksendamine, peavalu tugevnemine kehaasendi muutumisel, öised peavalud), leitakse midagi ohtlikku kõigest kahel inimesel.»

Dr Põld peab oluliseks valude alast teavitustööd, mida ühiskonnas paraku veel vähe tehakse. «Medikamentoosne ravi on ainult üks osa vaevuste leevendamisest. Meeskonnakäsitlus hõlmab ka psühholoogi ja füsioterapeudi osalust, milles arsti roll jääb pigem tagasihoidlikuks. Näiteks ravitakse kroonilist valu sageli antidepressantidega, mis ei tähenda, et inimesel kaasneks valuga tingimata depressioon ning arst tahaks antidepressante määrates probleemi lihtsalt lahendada. Närviprotsesse moduleerivadki muuhulgas ka antidepressandid ja epilepsiaravimid, mida valuravis annustatakse vastavalt, kombineerides neid teistegi terapeutiliste moodustega.»

Valusid võib põhjustada ka unepuudus

Dr Põld usub, et kella keeramise ning unepuuduse, une katkendlikkuse ja valu vahel on kindel seos. «Tänapäeval magame me eri ühiskondlike survete tõttu oluliselt vähem kui 100 aastat tagasi – ümberringi toimub nii palju, et millestki ei taheta ilma jääda! Kõige otsesemalt kahandab see meie une kestust – tänapäeva inimesed magavad öösel umbes tund vähem kui peaks, ja kahtlemata mõjutab see viisi, kuidas meie aju valu protsessib. Unepuuduse või katkendliku une ning kroonilise valu esinemise vahel on leitud kindlaid seoseid.

Unepuudus või une killustumine võivad viia selleni, et regulaatorid, mis normtingimustes suruvad ajus maha valuaistinguid, ei pruugi enam nii hästi töötada ehk piltlikult öeldes pääseb meie ajju rohkem müra, mida me tunnetame valuna. Küllaldane väljamagamine seevastu hoiab kontrolli all valutundlikkuse ning teiseks säilitab ainevahetuse ja immuunsüsteemi normaalse töörežiimi. Seega, uni on regeneratiivse funktsiooniga nii aju kui kogu organismi mõistes.»

Confido keskuses võtavad vastu neuroloogid dr Katrin Põld ja dr Toomas Toomsoo. Neuroloogi konsultatsioonile soovitame pöörduda närvisüsteemihaiguste, sh peavalu ja teiste piirkondade valude diagnoosimiseks ja raviks, eksperthinnangu saamiseks varem antud diagnoosile, raviplaanile või kui riiklikus ravijärjekorras tuleks liiga kaua oodata.

Broneerin aja peavalude konsultatsioonile

Allikas:
Raadio KUKU saade “Mõtle tervelt”, 27.10.2018
Saatejuht: Marek Strandberg
Toimetaja: Katrin Idla

Neuroloog dr Toomas Toomsoo: Peavalust Parkinsoni tõveni

Öeldakse, et neuroloogia on meditsiini aristokraatia. See tähendab, et kõik teed viivad närvisüsteemini, olgu aeg pikk või lühike.

Kui rääkida neuroloogiast, mõeldakse ühel või teisel moel ikka ka närve. „Paljud arvavad, et neuroloog ehk närviarst on justkui psühhiaater,“ nendib Confido erameditsiinikeskuse neuroloog ja Ida Tallinna Keskhaigla neuroloogiakeskuse juhataja Toomas Toomsoo. „Psühhiaater tegeleb vaimuga, neuroloog aga somaatilise meditsiini ehk sõna otseses mõttes närvidega. Kindlasti on meil kokkupuutepind. Leidub sidusvaldkondi – eelkõige mäluhäireid puudutavaid haigusi nagu Alzheimeri tõbi – mis ongi neuroloogia ja psühhiaatria piirimail olev vaevus. Kuid neuroloogias tegeletakse närvisüsteemiga väga kitsas mõistes: pea- ja seljaaju haigused, perifeerse närvisüsteemi haigused, ning teatud tüüpi lihashaigused.“

Neuroloogia areneb tänu uuringumeetoditele

Aju toimimise kohta on meieni viimastel aastakümnetel palju uusi teadmisi jõudnud

Kes meist poleks tundnud valu? Pea igaüks on kordki elus kokku puutunud mõne neuroloogilise probleemiga: pea- või seljavalu, nimme- või kaelaradikuliit. „Tänapäeval ei tegele neuroloogid ehk enam nii väga seljavaluga, millega nüüd pigem lülisambale spetsialiseerunud arstid, füsioterapeudid ja ortopeedid kokku puutuvad,“ märgib dr Toomsoo. „Küll aga kuulub neuroloogi töövaldkonda erinevate peavalude diagnoosimine ja ravi.“

Aju toimimise kohta on meieni viimastel aastakümnetel palju uusi teadmisi jõudnud. Nii on suure arengu läbi teinud ka neuroloogia. „Haiguste käsitluse mõttes on neuroloogias 20 aasta jooksul muutunud praktiliselt kõik,“ mõtiskleb dr Toomsoo. „Kui me 20 aastat tagasi neuroloogiat õppides joonistasime ajust ristlõike pilte, et aru saada, kuidas aju töötab ja kus võiks olla haiguskolle, teeb täna selle töö ära magnettomograafia. Täiendavate uuringumeetodite lisandumine ongi tinginud neuroloogia arengu. Jätkuvalt aga on oluline tähtsus ka toopilisel diagnoosil. Kui somaatilise meditsiini mõistes kõht valutab, peitub haigus selles kohas, kus on valu. Toopiline diagnoos tähendab seda, et kui labakäsi on nõrk, ei pruugi haigus olla mitte labakäes, vaid peaajus, seljaajus või perifeersetes närvides. Teisisõnu võib tegemist olla perifeerse närvihaigusega, aga samahästi ka mikroinsuldiga. Selle mõistmise teeb neuroloogia huvitavaks, kuid paljudele inimestele – kaasa arvatud arstidele! – ka väga müstiliseks.“

Insuldisümptomeid tuleks teada

Insult on üks ajutegevuse häireid, mille hirmus elavad paljud meist. Üle maailma on probleemiks, et sageli ei tunne haige ja tema lähedased insuldi sümptomeid ära ja haiglasse jõutakse alles siis, kui trombolüüs (vere vedeldamine) ei ole enam lubatud. „Nagu öeldakse „Aeg on aju“ – kui jõuda kiiresti (nelja ja poole tunniga) haiglasse ning teha trombolüüs ehk lõhustada veeni süstitava ravimi abil ajuveresoont ummistav tromb, saab insuldi ohver suures osas taas töö- ja liikumisvõimeliseks ning oma elu ja toimetustega hakkama,“ räägib dr Toomsoo.

Nelja ja poole tunniga alates sümptomite tekkimisest tuleks jõuda haiglasse

Kuna aeg hakkab „tiksuma“ insuldi sümptomite tekkest, on oluline ohumärke ära tunda. Dr Toomsoo sõnul tuleks teada kolme põhilist tunnust: „Esiteks kõnehäired, teiseks ühe kehapoole nõrkus või halvatus ning kolmandaks: nägu muutub asümeetriliseks ehk üks näopool vajub viltu. Eestis toimib trombolüüsi süsteem tänu insuldikeskustele suuremates haiglates väga hästi.“

Abi D-vitamiinist

Haruldastest neuroloogilistest haigustest on üks sagedasem sclerosis multiplex, mis pahatihti murrab nooremaid inimesi. Sclerosis multiplexi puhul on tegu immuunsüsteemi häirega. Miks haigus tekib, ei osata praegu veel ammendavalt öelda.

„Kindlasti omab sclerosis multiplexi tekkel tähtsust kliimavöönd,“ jätkab dr Toomsoo. „Meie asume piirkonnas, kus haigestumist on rohkem – ja see on seotud päikesevalgusega. D-vitamiin on väga olulisel kohal mitmete autoimmuunsete haiguste, k.a. sclerosis multiplexi puhul. Elu näitab, et D-vitamiini tase on eestlaste kehades madalam kui normväärtuste mõistes olema peaks. Seega peaksid kõik Eesti elanikud manustama D-vitamiini. Kas see ära hoiab sclerosis multiplexi või teiste ajuhaiguste tekkimise, on küsimuse all, aga kui vaadelda mõningaid teisi autoimmuunseid haigusi väljapool neuroloogia valdkonda, on näiteks liigespõletike puhul selge seos olemas: D-vitamiini vähesus suurendab liigespõletike tekke riski.“

Tänase neuroloogia põletavamad momendid

Viimase viie aasta jooksul on neuroloogias lisandunud täiesti uusi haigusi, mida varem ei osatud diagnoosida

Olulisemad vaevused, mille diagnoosimise ja ravimisega neuroloog tegeleb, on peavalud ja migreen. „Migreeni ei saa küll välja ravida, kuid oleme täna jõudnud lahendusteni, kuidas inimesi sagedastest migreenihoogudest vabastada,“ räägib dr Toomsoo. „Viimase viie aasta jooksul on neuroloogias lisandunud täiesti uusi haigusi, mida varem ei osatud diagnoosida. Näiteks immuunsüsteemist ja autoimmuunsetest haigustest rääkides on päevakorda tulnud teatud ajupõletikulised haigused, näiteks autoimmuunne entsefaliit, kus seni täiesti tervel inimesel tekivad järsku käitumuslikud probleemid, mäluhäired, halvatusnähud ning kõndimisega seotud raskused, mida ei suudeta liigitada ühessegi eelpool nimetatud haiguste rühma.

Appi on tulnud magnetresonantstomograafia, mis entsefaliidi või ajupõletikulise muutuse iseloomu pildiliselt nähtavale toob. Olgugi ravimid juba mõnda aega kasutusel, toimivad nad uute haiguste puhul väga hästi. Kui veel rohkem süviti minna, on väga peente uuringutega (Positronemissontomograafia ehk PET) võimalik vähkkasvajaid diagnoosida ja haigusele jälile jõuda juba mitu aastat varem kui kompuutertomograafias. Seega, uuringumeetodid on neuroloogiat, tänapäevaseid neuroloogilisi haigusi ja nende käsitlust oluliselt muutnud.“

Broneerin aja neuroloogi konsultatsioonile

Kes on kiropraktik? Milliste valudega võiks kiropraktiku poole pöörduda?

Kiropraktik pole vaid selja- ja kaelavalu spetsialist, vaid vaatab inimest kui tervikut. Olgu tegu rühiveast tuleneva kroonilise vaevusega, pea-, kaela- või seljavaludega või muude liigeseprobleemidega. Kiropraktikult võivad abi saada igas eas patsiendid.

Kiropraktika on meditsiiniharu, mis keskendub lihaste, luustiku ja närvisüsteemiga seotud probleemide diagnoosile ja ravile. Kiropraktikult võivad abi saada kõik, sh nii rasedad, lapsed kui ka eakamad inimesed. Sageli jõuavad kiropraktiku juurde patsiendid, kes pole mujalt abi saanud.

Oluline on teada, et kiropraktik pole vaid selja- ja kaelavalu spetsialist, vaid vaatab inimest kui tervikut. Olgu tegu rühiveast tuleneva kroonilise vaevusega, pea-, kaela- või seljavaludega või muude liigeseprobleemidega, ärevusest tekkinud valudega või lõualuu pingetega, n-ö sipelgatega kätes või valutava varbaga – kiropraktiku käest võib ikka nõu küsida!

Kiropraktik vaatab patsiendi üksikasjalikult läbi ning koostab patsiendi terviseloo ja hetkeseisundi põhjal täpse raviplaani. Kiropraktik oskab hinnata probleemi sügavust, soovitada paranemiseks parimat ravimeetodit ning vajadusel suunata patsiendi teise spetsialisti poole.

Kiropraktika ravimeetod hõlmab manuaalselt liigeste korrigeerimist, mis parandab liigeste ja lihaste funktsionaalsust ja taastab närvisüsteemi optimaalse töö. Ravimeetod on väga efektiivne ja uuringud näitavad, et inimesed naasevad oma igapäevaellu palju kiiremini, kui pelgalt valuvaigistavat tabletti võttes.

Kiropraktikast on abi raseduse ajal ja pärast sünnitust

Rasedus on naise jaoks suurte muutuste ja kohanemise aeg. Naised kipuvad valu ja vaevustega leppima kui raseduse lahutamatu osaga. Tegelikult löövad raseduse ajal välja vanad, kroonilist laadi hädad.

Kiropraktika ei keskendu ainult seljavaludele, vaid aitab tasakaalustada ka vaagna ja lülisamba vahelist liikuvust ja vajadusel lõdvestada sidekudesid. See lisab optimaalset ruumi lapse arenguks raseduse vältel. Raseduseaegne kiire ja suur kaalutõus (40 nädala jooksul keskmiselt 13–18 kg) koormab naise lülisammast ja muudab rühti. See omakorda muudab lihaste ja liigeste liikuvust. Raseduse ajal kaldub ka gravitatsioonikese ettepoole: hilises rasedusfaasis naine kipub seistes end tahapoole kallutama, et korrigeerida alaselja kumerust, mis loote raskuse ja asendi mõjul süveneb. See aga tekitab alaseljas ebamugavust ja vahel ka kiirgavat valu jalgadesse.

Ka käte valu, tuimus ja pinged kaelas on tingitud muutunud rühist, mida kiropraktika abil saab korrigeerida. Alahinnata ei tohi ka emotsionaalset tuge, mida kogenud kiropraktik saab pakkuda nii raseduse ajal kui ka taastumiseks pärast sünnitust.

Seljavalusid on erinevaid

Akuutne alaseljavalu on valu, mida patsient pole varem kogenud, see halvab liikumise ja kiirgab varvasteni. Kui valu mõjutab urineerimist või põie kontrolli, siis tuleb kiiremas korras pöörduda arsti poole. Kui valu jääb selga ega kiirga põlvest allapoole, siis võib pöörduda kiropraktiku poole. Vajadusel suunab tema teid lisauuringutele või teise spetsialisti poole.

Krooniline seljavalu on patsiendile tuttav, sest see tuleb ja läheb juba pikemat aega. See on küll tuntav – kael on kange, selg pinges –, aga otseselt liikumist ei häiri. Kiropraktika koos sidekoe massaaži (MER) ja füsioteraapiaga leevendab kroonilisi seljavalusid. Tervenemisel mängib muidugi suurt rolli inimese enda soov muuta oma igapäevaharjumusi – oluline on võtta taastusravi harjutusi väga tõsiselt.

Broneerin aja kiropraktiku konsultatsioonile

Kiropraktik, füsioterapeut, neuroloog – millise spetsialisti poole pöörduda?

Erinevate seljavalude leevendamise ja raviga tegelevad erinevad spetsialistid näiteks: kiropraktikud, füsioterapeudid ja neuroloogid. Millega üks või teine spetsialist tegeleb, räägivad lähemalt Gerly Truuvärt, Maris Perendi ja dr Katrin Põld.

Kiropraktika

Mis on kiropraktika? Milliste tervisehädadega võiks kiropraktiku poole pöörduda?

Kiropraktika on meditsiiniharu, mis keskendub lihaste, luustiku ja närvisüsteemiga seotud probleemide diagnoosile ja ravile. Kiropraktikult võivad abi saada kõik, sh nii rasedad, lapsed kui ka eakamad inimesed.

Oluline on teada, et kiropraktik pole vaid selja- ja kaelavalu spetsialist, vaid vaatab inimest kui tervikut. Olgu tegu rühiveast tuleneva kroonilise vaevusega, pea-, kaela- või seljavaludega või muude liigeseprobleemidega, ärevusest tekkinud valudega või lõualuu pingetega, n-ö sipelgatega kätes või valutava varbaga – kiropraktiku käest võib ikka nõu küsida!

Kiropraktik koostab patsiendile täpse raviplaani

Kiropraktik vaatab patsiendi üksikasjalikult läbi ning koostab patsiendi terviseloo ja hetkeseisundi põhjal täpse raviplaani. Kiropraktik oskab hinnata probleemi sügavust, soovitada paranemiseks parimat ravimeetodit ning vajadusel suunata patsiendi teise spetsialisti poole.

Kiropraktika ravimeetod

Kiropraktika ravimeetod hõlmab manuaalselt liigeste korrigeerimist, mis parandab liigeste ja lihaste funktsionaalsust ja taastab närvisüsteemi optimaalse töö. Ravimeetod on väga efektiivne ja uuringud näitavad, et inimesed naasevad oma igapäevaellu palju kiiremini, kui pelgalt valuvaigistavat tabletti võttes.

Kiropraktikast on abi raseduse ajal ja pärast sünnitust

Tihtipeale ei teata, et rasedus seljavalusid enamasti ei põhjusta. On tavapärane, et raseduse ajal löövad välja hoopis vanad, kroonilist laadi seljavalud. Rasedusaegne kiropraktika ei keskendu ainult seljavaludele, vaid aitab tasakaalustada ka vaagna ja lülisamba vahelist liikuvust ja vajadusel lõdvestada sidekudesid.

Milliste seljavalude puhul on abiks kiropraktik?

Akuutne alaseljavalu on valu, mida patsient pole varem kogenud, see halvab liikumise ja kiirgab varvasteni. Kui valu mõjutab ka urineerimist või põie kontrolli, siis tuleb kiiremas korras pöörduda erakorralise meditsiini osakonda.

Kui valu aga jääb selga ega kiirga põlvest allapoole, siis võib pöörduda kiropraktiku poole.

Krooniline seljavalu on patsiendile tuttav, sest see tuleb ja läheb juba pikemat aega. See on küll tuntav – kael on kange, selg pinges –, aga otseselt liikumist ei häiri. Kiropraktika koos sidekoe massaaži (MER) ja füsioteraapiaga leevendab kroonilisi seljavalusid.

Gerly Truuvärt (Palmer College of Chiropractic, USA)
Confido kiropraktik
Spetsialistist lähemalt »

Füsioteraapia

Kes on füsioterapeut?

Füsioterapeut on kõrgharidusega eriväljaõppe saanud spetsialist, kes pakub personaalset abi mitmete erinevate terviseprobleemide korral. Kõige sagedasemaks põhjuseks, miks füsioterapeudi poole pöördutakse on valu, mis on tingitud ülekoormusest, traumast, sundasendist või muust sarnasest põhjusest.

Füsioterapeudi ravimeetod

Füsioterapeut selgitab välja terviseprobleemi põhjuse ning sellele sobiliku lahenduse ja ravi. Inimese tervisliku seisundi parandamiseks kasutab füsioterapeut põhiliselt individuaalselt määratud kehalisi harjutusi, manuaalteraapiat, massaaži, teipimist ja teisi ravimeetodeid olenevalt vajadusest.

Milliste tervisemuredega tasuks pöörduda füsioterapeudi poole?

Seljavalu on üks sagedasemaid füsioterapeudi poole pöördumise põhjuseid. Seljavalud võivad olla nii lokaalsed kui ka radikulaarsed ehk tuharasse-jalga kiirguvad. Eristatakse ka ägedat seljavalu (kestnud kuni 6 nädalat) ja kroonilist seljavalu (kestnud kauem kui 12 nädalat). Ägeda seljavalu ravimine on lihtsam kui kroonilise probleemiga tegelemine, mistõttu füsioterapeudi juurde on soovitatav pöörduda juba varakult.

Lisaks lihasskeleti probleemide ravimisele, tegeleb füsioterapeut ka ennetustöö ja hea tervise säilitamisega. Füsioterapeudi juurde võib pöörduda ka siis, kui otseselt mingeid probleeme ja valusid ei ole, kuid on soov oma füüsilist võimekust hinnata.

Maris Perendi (University of Brighton, UK)
Confido füsioterapeut
Spetsialistist lähemalt »

Neuroloogia

Kes on neuroloog?

Neuroloog ehk närviarst tegeleb nii aju, seljaaju kui närvide ja närvipõimikute haiguste diagnostika ja raviga.

Seljavaluga perearsti või neuroloogi vastuvõtule?

Kui seljavalu põhjuseks on trauma, lihaspinge ja selgroolülide- või lülidevaheliste liigeste kulumine, siis harilikult ei vaja seisund eriuuringuid ning selle raviga saab edukalt hakkama perearst. Neuroloogi poole tuleks selja- või kaelaprobleemiga pöörduda juhul, kui on alust kahtlustada radikulopaatiat ehk närvijuurte pitsumist (varasem nimetus radikuliit).

Mis on radikulopaatia?

Radikulopaatiat eristavad teistest seljaprobleemidest valud, mis kiirguvad seljast või kaelast jalga või kätte. Raskel juhul võib radikulopaatia avalduda jäseme nõrkusena või põie-ja soolfunktsiooni kontrolli häirena. Kui eelmainitud tundemärgid tekivad järsult, siis tuleks esmajoones pöörduda erakorralise meditsiini osakonda.

Radikulopaatiat põhjustab enamasti diski (e lülivaheketta) väljasopistumine lülide vahelt seljaajukanali ning närvijuurte suunas. See võib olla tingitud valedest töö- või spordivõtetest, sundasenditest, liigsest kehakaalust, liiga kiirest kaalulangusest, rasedusest või geneetilistest teguritest. On tüüpiline, et radikulopaatia sümptomid võimenduvad pikalt istudes (nt kontoritööd tehes, pikal autosõidul) või öösiti. Radikulopaatiat võib esineda igas vanuses inimestel.

Radikulopaatia ravi

Kuni 95%-l juhtudest taandub radikulopaatia õigete ravivõtete ja režiimiga täielikult ka ilma operatsioonita. Radikulopaatia raviplaan koosneb valu- ja põletikuvastaste preparaatide kuurist ja füsioteraapiast.

Paljudes inimestes tekitavad ägeda seljavalu puhul väljakirjutatud ravimite kogused aukartust ja umbusku, kuid õige kombinatsiooni korral on medikamentoosse ravi edukus väga suur. Arst võib määrata radikulopaatia raviks nii käsimüügiravimeid kui ka retseptiravimeid.

Kirurgilist ravi, nagu mainitud, enamik radikulopaatiaga patsiente õnneks ei vaja. Operatsiooni vajaduse otsustab neurokirurg või lülisambakirurg, kelle arvamust peaks küsima juhul, kui radikulopaatia mittekirurgiline ravi on olnud edutu.

Dr Katrin Põld (Tartu Ülikool)
Confido neuroloog
Doktorist lähemalt »

Millise seljavaluga pöörduda neuroloogile?

Seljavalu on üks sagedasemaid probleeme arstipraktikas. Neuroloog ehk närviarst tegeleb selja- ja kaelavaludega, mille põhjusena võib kahtlustada närvijuurte pitsumist ehk radikulopaatiat.

Neuroloog ehk närviarst tegeleb nii aju, seljaaju kui ka närvide ja närvipõimikute haiguste diagnostika ja raviga. Seljavalu on üks sagedasemaid probleeme arstipraktikas. Valu põhjusteks on traumad, lihaspinged ja selgroolülide ning lülidevaheliste liigeste kulumisest tingitud valu. Need seisundid ei vaja enamasti eriuuringuid ja nende raviga saab edukalt hakkama perearst. Neuroloogile tuleks selja- või kaelaprobleemiga pöörduda juhul, kui on alust kahtlustada närvijuurte pitsumist ehk radikulopaatiat (varasem nimetus radikuliit).

Mis on radikulopaatia?

Peamiseks radikulopaatia põhjuseks on väljasopistunud disk.

Radikulopaatiat kui neuroloogilist sündroomi eristavad teistest lülisambahaigustest valu ja tundehäired, mis kiirguvad seljast või kaelast vastavalt jalga või kätte. Raskel juhul võib radikulopaatia avalduda jäseme nõrkusena või põie-ja soolefunktsiooni kontrolli häirena. Nende tundemärkide järsul tekkel on kõige õigem pöörduda erakorralise meditsiini osakonda.

Radikulopaatiat põhjustab enamasti lülivaheketta ehk diski väljasopistumine lülide vahelt seljaajukanali ja närvijuurte suunas. See on tingitud valedest töö- või spordivõtetest. Paljud inimesed oskavad radikulopaatia sümptomite tekkemomenti seostada ka kindla sündmusega (enamasti nn selja äratõstmine).

Suurel osal juhtudest panustavad radikulopaatia tekkeprotsessi ka sundasendid, liigne kehakaal (aga ka liiga kiire kaalulangus) ning sidekoe elastsust mõjutavad geneetilised tegurid, naistel ka rasedus. Seega võib radikulopaatiat esineda igas vanuses inimestel.

Radikulopaatia sümptomid (kiirguv jäsemevalu, tuimus, lihasnõrkus) tekivad piirkonda, mis vastab anatoomiliselt pitsunud närvijuurele. Radikulopaatia vaevusi võimendab tüüpiliselt pikk istumine (nt autosõit, kontoritöö), samuti süvenevad sümptomid öösiti.

Seljaaju valdaval enamikul juhtudest kahjustada ei saa, seega ei ole enamasti isegi tugeva valu korral tegemist eluohtliku seisundiga. Kuni 95% juhtudest taandub radikulopaatia õigete ravivõtete ja režiimiga täielikult ka ilma operatsioonita.

Istmikunärvi põletik

Varem peeti radikulopaatiat sageli istmikunärvi põletikuks, tänapäeval on aga selgunud, et viimast esineb hoopis harvem. Istmikunärvi kahjustuse ennetamiseks on oluline vältida liiga kõva tooli peal istumist ning tuharalihasesse tehtavaid süste.

Spinaalstenoos ehk lülisambakanali kitsenemine

Veel üks radikulopaatiale sarnane, kuid eakamatel inimestel esinev lülisambahaigus on spinaalstenoos ehk lülisambakanali kitsenemine. Kitsenenud lülisambakanal avaldab survet mitmele närvijuurele, tekitades kõnnakuraskusi. Spinaalstenoosi all kannatav inimene peab puhkama iga mõnesaja või isegi mõnekümne meetri läbimise järel.

Seljavalude ravi ja ennetus

Aastakümneid tagasi raviti radikulopaatiaid ja seljavalusid vitamiinisüstide, korseti ja lamamisrežiimiga. Tänapäeval on seljavalude käsitlus oluliselt muutunud.

Noored inimesed, kellel seljavalu võib vale raviga muutuda krooniliseks ja piirata töövõimet, peaksid pöörama suurt tähelepanu seljalihaste tugevdamisele ja traumade ennetusele. Kõige lihtsamaks ja tõhusamaks lülisambahaigusi ennetavaks tegevuseks on ujumine. See treenib seljalihaseid ning aitab hoida lülisammast anatoomiliselt õiges asendis. Samuti ennetavad seljahädasid tõhusalt aeroobikapallil istumine või reguleeritava kõrgusega laua taga püsti töötamine, et vältida pikka istumist.

Kui radikulopaatia on kord juba tekkinud, koosneb raviplaan nii valu- ja põletikuvastaste preparaatide kuurist kui ka füsioteraapiast.

Paljudes inimestes tekitavad ägeda seljavalu puhuks väljakirjutatud ravimite kogused aukartust ja umbusku, kuid õiges kombinatsioonis on medikamentoosse ravi edukus väga suur. Arst võib määrata radikulopaatia raviks nii käsimüügiravimeid, nagu ibuprofeen või paratsetamool, kui ka retseptiravimeid, nagu etorikoksiib, pregabaliin, diklofenak, tramadool vms.

Radikulopaatia vastu füsioteraapia ja põletikuvastaste ravimitega

Ravimite lihasesised süstid ei oma mingeid eeliseid võrreldes paikse ravi ja tablettraviga ning neid nüüdismeditsiin ei soovita (nagu ka seljanärvide blokaade). Füsioteraapia ja taastusravi protseduuridega võib alustada niipea, kui äge valu on taandumas. Intensiivse seljavenituse, kiropraktika vm manuaalteraapia rakendamise soovi korral peaks enne konsulteerima arstiga.

Kirurgilist ravi enamik radikulopaatiaga patsiente õnneks ei vaja. Operatsiooni vajaduse otsustab neurokirurg või lülisambakirurg, kelle arvamust peaks küsima juhul, kui radikulopaatia mittekirurgiline ravi on olnud edutu.

Broneerin aja neuroloogi konsultatsioonile

Peavalu teeb põrguks paljude inimeste elu. Kas kroonilist migreeni saab ravida?

Krooniline migreen kuulub migreenitüüpi peavalude spektri raskeimate hulka ja on üsna levinud haigus. Õnneks on olemas ravi, mis selle raske tõve unustada lubab.

Krooniline migreen on üks ebameeldivamaid migreenivorme, mille puhul on peavalu keskmisest tugevam (häirib tavapärast tegevust) tavaliselt ühepoolne ja pulseeriv. Esineda võivad ka iiveldus ja oksendamine, valguse- ja helitundlikkus. Füüsiline aktiivsus mõjub kroonilisele migreenile halvasti – valu tugevneb.

„Kui teil on pea terve elu sageli valutanud või kestab valuhoog pikka aega, siis ei tähenda see veel, et tegemist oleks kroonilise migreeniga,“ ütleb neuroloog Toomas Toomsoo ning jätkab:. „Kroonilise migreeni üheks diagnostiliseks kriteeriumiks on asjaolu, et ühes kuus peab teil olema kokku vähemalt kaheksa migreeniatakki, peavalupäevi kokku aga üle viieteistkümne. Kroonilise migreeni korral esineb inimestel sageli nii pingetüüpi kui ka ravimite liigtarvitamisest tekkinud peavalusid.“

Kroonilise migreeniga patsiendi migreeniatakk on sageli pikk, enamasti kestab see neli tundi ja enam. Vaid üksikud atakid on lühemad.

Kaks valumehhanismi

Kuna tegemist on sellise migreeni vormiga, mis erineb episoodilisest migreenist nagu öö päevast, on ka selle tulemuslik ravi täiesti teistsugune. Kroonilise migreeni puhul on tegemist kombineeritud peavaluga, valu tekkes omavad tähtsust kaks mehhanismi – tsentraalne ja perifeerne.

Tsentraalne osa valust on see, mis leiab aset ajus endas – pidev ärritus, mida inimene tunneb valuna. Perifeerne valumehhanism tekib aga nii, et aju pideva ärrituse tõttu ärrituvad ka lihastes paiknevad perifeersed närvilõpmed ning hakkavad omakorda aju impulssidega pommitama.

„Sellepärast öeldaksegi kroonilise migreeni all kannatavatele inimestele sageli, et minge füsioterapeudi või kiropraktiku juurde, kes teil kaela- ja kuklalihastest pinge maha võtab. Jah, see aitab hetkeks, aga tulemus ei ole püsiv ja valu tuleb tasapisi tagasi, sest tsentraalne mehhanism ületab perifeerse,“ selgitab dr Toomsoo, kelle erihuviks kogu tema neuroloogikarjääri vältel on olnud just peavalud.

Mis kõige paremini aitab?

Kuid olukord pole kogenud tohtri sõnul sugugi mitte nii lootusetu. „Väga efektiivsed on kroonilise migreeni korral mitmed raviviisid, kõige esimese valikuna võiks alustada tablettravist,“ sõnab doktor.

Kuid on üks oluline nüanss, mida tuleb teada: tüüpiliselt episoodiliste migreenide profülaktilises ravis kasutatavad ravimid ei ole väga efektiivsed ja seepärast pole mõtet kroonilist migreeni ravida beetablokaatorite (propranolol, metoprolol), valproaadi, amitriptülini, gabapentini ja tizanidiniga. Eelistatum on tablettravis topiramaat.

„Lisaks on veel üks väga efektiivne võimalus ja see on botuliinumtoksiin A, mida inimesed teavad-tunnevad Botoxi nime all. Toksiini süstitakse pea, kaela ja õlavöötme piirkonda naha alla ja selle peamine ravitoime seondub just perifeerse valutundlikkuse läbilõikamisega – enam ei toimu pidevat aju ärritamist,“ kirjeldab dr Toomsoo ravimi toimemehhanismi.

Piltlikult öeldes lõigatakse niiviisi valu mälu läbi ning kuna perifeerne valumehhanism kaob, pole ajul enam põhjust impulsse edasi anda. Asi on sünkroonne ja vastastikune – kui üks pool teisest ära eraldada, siis valu kaob.

Kuidas aru saada, kas inimesel on krooniline migreen või hoopis mõni muu haigus, millega kaasnevad tugevad peavalud?

„Diagnoosimise võimalusi on mitmeid, kuid on selgemast selgem, et kui inimesel valutab pea kuust kuuse ja aastast aastasse kogu aeg ühtemoodi, ei saa tal olla ajukasvajast ega kehvveresusest põhjustatud peavalu,“ toob Toomsoo näiteks.

Krooniline migreen on tõsine väljakutse nii arstile kui patsiendile ja seepärast tuleks igat episoodiliste migreeniatakkide sagedaseks muutumist käsitleda kui ohu märki kroonilise migreeni võimalikuks väljakujunemiseks. Head ei tee sellele haigusele ka ülekaalulisus, kohviga liialdamine ning valuvaigistite liigtarvitamine. Igasuguse peavalu, ka kroonilise migreeni kohta kehtib reegel – valu ei pea kannatama, seda saab ja tuleb ravida.

Krooniline migreen


  • Selle all kannatab umbes 1% elanikkonnast. (Episoodilise migreeni all kannatab 12% rahvastikust.)
  • Riskifaktoriteks on peaaju trauma, psühhiaatrilised haigused, stress, ravimite liigtarvitamine (nn ravimiindutseeritud ehk üledoosi peavalud).
  • Valuvaigistite liigtarvitamiseks loetakuse enam kui kümnel päeval kuus triptaanide ja kodeiiniga valuvaigistite ning enam kui viieteistkümnel päeval kuus tavaliste valuvaigistite tarvitamist.
  • Lisaks suukaudsetele ravimitele toovad haigele kergendust toidulisandid ja vitamiinid (magneesium, B2-vitamiin, koensüüm Q10), akupunktuur ja kuklanärvi stimulatsioon.
  • Kõige efektiivsem ravi on botuliinumtoksiin A süstimine nahaalusesse koesse pea-, kaela ja õlavöötme piirkonnas.

Peavalusid ei pea kannatama. Õige diagnoosiga saab neid ravida. Meie keskuses tegeleb erinevate peavalude diagnoosimise ja raviga neuroloog dr Toomas Toomsoo ja dr Katrin Põld.

Broneerin aja peavalude konsultatsioonile

Ka ravimite liigtarvitamisest võib peavalu saada

Confido Erameditsiinikeskuse neuroloogi dr Toomas Toomsoo sõnul on ravimitest sõltuvusse jääda kergem kui neist loobuda ning seetõttu tuleb arstidel ravimite liigtarvitamisest tingitud peavalusid diagnoosida järjest rohkem.

Inglise keeles on kasutusel termin medication overuse headache ning sellest tulenev lühend MOH. „MOH on tegelikult üsna kerge tekkima. Arvatakse, et peavalu korral tuleb võtta rohkem ravimit, aga ühel hetkel hakatakse seda võtma ka sagedamini. Inimesed ei pööra sellele tähelepanu, et võtavad ravimit iga päev, küll aga teavad ja märkavad, et võtavad ühe tableti asemel kaks,” räägib dr Toomsoo ning lisab, et MOHi esineb üldlevinud arvamuse kohaselt 2-3% inimestest, naistel enam kui meestel. Valu on tugevam hommikul ärgates ja pärast füüsilist pingutust.

Inimesed ei pööra sellele tähelepanu, et võtavad ravimit iga päev.

On olemas kindlad kriteeriumid, millele tuginedes saab arst väita, et peavalu on tingitud ravimite liigtarvitamisest. MOHist tingitud peavalu puhul on tegemist valdavalt kahepoolse, pressiva kerge-mõõduka iseloomuga valuga. Liigtarvitamise korral on piiriks 10-15 päeva kuus. “Seda on oluline teada, sest võidakse arvata, et tegu on pinge tüüpi peavaluga. Aga tegelikult tarvitab inimene preparaate, mis peavalu esile kutsuvad,” selgitab Toomsoo.

Milliste ravimite liigtarvitamine peavalu võib tekitada?

Peaaegu kõigi valuvaigistavate ravimite puhul on oht, et välja kujuneb krooniline peavalu, ent ravimirühmiti esineb siiski erinevusi. Esimese rea valuvaigistite kasutamise puhul on kriitiline piir ravimite regulaarne tarvitamine vähemalt poolel päevadel kuus vähemalt kolme kuu vältel.

Suure riskiga grupi moodustavad ergotamiin ja selle derivaadid. Nende puhul on krooniline peavalu diagnoositav juba siis, kui nimetatud ravimeid tarvitatakse kuus kümme päeva või enam. Siinkohal juhib dr Toomas Toomso tähelepanu asjaolule, et oluline on just tarvitamise sagedus ehk päevade arv kuus, mitte niivõrd kasutatavad annused.

Kuidas MOHi ravitakse?

Kroonilise peavalu avastamisel tuleb kohe alustada ravi ja selle eesmärgid peavad olema selgelt mõistetavad. Kui patsiendile on oluline valuvaba elu, siis arsti jaoks on ravi esmane eesmärk suurendada peavalu tundlikkust ravile. Kroonilise peavalu ravis kasutatakse kahte põhilist ravitaktikat: liigtarvitatavate ravimite kasutamise lõpetamine ja profülaktilise ravi alustamine.

Peavalud võivad kaasneda ka mitmete haigustega:

  • kõrgvererõhktõvega
  • ninakõrvalurgete põletikuga
  • infektsioonidega (nt meningiit, aju abstsess jne)
  • viirustega
  • kaela või pea traumaga
  • aneemiaga
  • hambapõletikuga
  • glaukoomiga
  • ainevahetushäiretega
  • ravimite kõrvaltoimena
  • pea või kaela veresoonte probleemidega (nt ajuinfarkt, aneurüsm, arteriit, ajuverejooks jne)
  • kasvajatega
  • psühhiaatriliste probleemidega

Peavalusid ei pea kannatama. Õige diagnoosiga saab neid ravida. Meie keskuses tegeleb erinevate peavalude diagnoosimise ja raviga neuroloog dr Toomas Toomsoo ja dr Katrin Põld.

Broneerin aja peavalude konsultatsioonile