Pneumokokknakkust saab ennetada vaktsineerimisega

Pneumokokknakkust saab ennetada vaktsineerimisega

Pneumokokknakkuse tekitaja on mikroob nimega Streptococcus pneumoniae ehk pneumokokk. Kuigi pneumokokknakkusesse võib haigestuda igas vanuses, põevad sagedamini seda nakkust alla 2. aastased väikelapsed, vanemaealised ja immuunpuudulikkusega isikud. Pneumokokk levib inimeselt inimesele peamiselt piisknakkusena köhimisel või aevastamisel, samuti kandub ta edasi kokkupuutel limaskesta sekreediga saastunud esemete kaudu. Vaktsineerimise tulemusel väheneb oluliselt täiskasvanute haigestumine tõsistesse pneumokokknakkustesse. Pneumokokivastast vaktsineerimist soovitatakse kindlasti alla 2. aasta vanustele lastele, kui inimene põeb kroonilist kopsuhaigust (astma), südamehaigust, neeruhaigust (nefrootiline sündroom), ainevahetushaigust (diabeet), kui plaanis on organi siirdamine, keskkõrvaimplantaadi paigaldamine või põrna eemaldamine.

Pneumokokknakkust saab ennetada vaktsineerimisega. Pneumokokkvaktsiin annab kaitse teatud pneumokokkide alltüüpide eest ning kaitseb meningiidi ja sepsise, osaliselt ka keskkõrvapõletiku ja kopsupõletiku eest.

Pneumokokid võivad põhjustada ägedat keskkõrva- ja põskkoopapõletikku või kopsupõletikku. Ka baktereemiat, meningiiti, baktereemiaga kulgevat kopsupõletikku, sepsis. Harva võib pneumokokk põhjustada ka endokardiiti, osteomüeliiti, perikardiiti ja pehmete kudede nakkusi.

  • Äge keskkõrvapõletik on kõige sagedasemaks pneumokokknakkuse kliiniliseks avaldumisvormiks. Äge keskkõrvapõletik võib esineda igas vanuses. Haigusele on iseloomulik tugev kõrvavalu, survetunne ja kuulmise langus kõrvaõõnde kogunenud mäda tõttu. Kõrvavalu taandub, kui mäda väljub kõrvast läbi kuulmekile. Enamikel juhtudel kaasneb keskkõrvapõletikuga ka kõrge palavik. Sageli eelneb ägedale keskkõrvapõletikule äge nohu.
  • Pneumokokk-põhjustatud kopsupõletikule on iseloomulik järsk algus külmavärinate, palaviku ja valutorgetega haigel rindkeres. Lisanduvad piinav kuiv köha, nõrkus ning peavalu.
  • Pneumokokk-põhjustatud baktereemia ehk vereringe nakkuse liiguvad haigustekitajad regionaalsetesse lümfisõlmedesse ning sealt edasi üle kogu organismi. Haiguskulule on iseloomulik kõrge palavik ja enamasti paraneb baktereemiast ravita, üksikjuhudel võib välja kujuneda tõsisem invasiivne nakkus (kopsupõletik, luupõletik või meningiit).
  • Pneumokokk-põhjustatud meningiit on põletikuline protsess ajukelmetel, mis kahjustab ajukelmete ja kesknärvisüsteemi talitlust. Haigustekitaja satub hingamisteede limaskestadele, kust edasi levib verega ajukelmetele, tungides läbi aju kaitsebarjääri. Meningiidiga kaasnevad sageli tüsistused, mille sagedus sõltub sümptomite kestusest enne ravi alustamist. Selleks, et vältida tüsistusi, on väga oluline võimalikult kiire diagnoos ja õigeaegselt alustatud ravi.
  • Pneumokokk-põhjustatud sepsis on süsteemne põletikuline reaktsioon, mis tekib vastusena nakkusele. Sepsise korral on põletikulisse protsessi haaratud ka esialgsest haiguskoldest eemal asetsevad elundid.

Vaktsineerimise vastunäidustuseks võib olla tugev reaktsioon vaktsiini eelmise annuse manustamisel, ülitundlikkus vaktsiini koostisosade suhtes ning kõrge palavikuga (>38,5°C) või muu raske kuluga haigus. Pneumokokknakkusesse haigestumist on võimalik ennetada hügieenireeglite täitmisega. Oluline on kätepesemine, tuleb vältida haigetega ühiste olmeesemete kasutamist. Ka ühises kasutuses olevaid mänguasju tuleb tihti pesta.

Praegu on õige aeg ennast gripi vastu vaktsineerida

Gripp on hingamisteede viirushaigus, mis levib hooajaliste puhangutena kogu maailmas. Eestisse jõuab gripp tavaliselt novembris-detsembris ja hooaeg võib kesta kuni maikuuni.

Viirus levib tavaliselt aevastamisel või köhimisel vabanevate piiskade abil, aga ka saastunud käte vahendusel. Haiguse tundemärkideks on kõrge palavik, peavalu, kuiv köha ja/või nohu, väsimus ja nõrkus, lihase-, pea- ja liigesevalu.

Parim aeg vaktsineerimiseks on oktoober või november, kuid vaktsineerida on võimalik ka hiljem kogu gripihooaja jooksul.

Gripp on raskema kuluga kui tavaline külmetushaigus. Gripiga kaasneb ka suurem tüsistuste risk. Sagedasemad gripi tüsistused on nina kõrvalkoobaste põletik, neelupõletik, keskkõrvapõletik, bronhiit ja kopsupõletik. Surmaga lõppevatest tüsistusest on levinuim kopsupõletik ja krooniliste haiguste ägenemine.

Kõige enam haigestuvad grippi lapsed, kuid hospitaliseerimised ja surmajuhud tekivad peamiselt kõrge riskiga isikute grupis, eeskätt eakate ja krooniliste haigustega inimeste hulgas.

Levinuim viis gripist hoidumiseks on iga-aastane vaktsineerimine. Gripiviiruse suure muutlikkuse tõttu gripivaktsiin pikaajalist kaitset ei paku. Seetõttu muudetakse igal aastal gripivaktsiini koostist vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni gripiviiruste seire tulemustele ning enne uue gripipuhangu algust soovitatakse manustada uus vaktsiinidoos. Parim aeg vaktsineerimiseks on oktoober või november, kuid vaktsineerida on võimalik ka hiljem kogu gripihooaja jooksul. Gripi vastu on soovitav vaktsineerida vastunäidustuste puudumisel kõikidel oma tervisest hoolivatel inimestel alates 6. elukuust.

Vaktsineerimist soovitame kõrge haigestumise riskiga inimestele:

  • 65 aastased ja vanemad
  • rasedad naised, kelle raseduse 2. või 3. trimester langeb gripihaigestumise sagenemise või epideemia perioodi
  • 6 kuu kuni 17 aasta vanused lapsed ja noorukid, kes saavad pikaajalist aspiriinravi
  • inimesed, kes põevad aneemiat, kroonilist kopsu-, südame-, neerude või ainevahetussüsteemi haigust (eeskätt diabeeti)
  • immuunpuudulikkusega inimesed, sealhulgas immuunsüsteemi talitlust pärssivat ravi saavad ja HIV-positiivsed
  • hooldeasutuste ja pikaravihaiglate kroonilisi haigusi põdevad patsiendid
  • tööalaselt ohustatud inimesed
  • inimesed, kes võivad levitada grippi riskirühmale

Gripi leviku tõkestamiseks soovitame:

  • Väldi lähedast kontakti haige inimesega. Kui oled ise haige, hoia teistest inimestest kaugemale, et nemad ei haigestuks.
  • Kui võimalik, jää haiguse ajal töölt või koolist koju. Sellega hoidud nakatamast teisi.
  • Kata oma suu ja nina. Aevastades või köhides kata oma suu ja nina pabertaskurätiga ja pane see kohe pärast kasutamist prügikasti. Häda korral sobib suu ja nina katmiseks varrukas. Sellega hoidud nakatamast teisi enda ümber.
  • Pese käsi. Sage kätepesu kaitseb sind ja sinu lähedasi viiruste eest.
  • Väldi oma silmade, nina ja suu puudutamist. Pisikud levivad sageli siis, kui puudutatakse pisikutega kaetud esemeid ning seejärel oma silmi, nina või suud.
  • Ela tervislikult. Maga piisavalt, ole füüsiliselt aktiivne, väldi stressi, joo piisavalt vedelikke ja söö täisväärtuslikku toitu.

Soovitame kõigil gripi vastu vaktsineerida, ent eelkõige peaks seda tegema inimesed, kes töötavad koos ja viirused levivad kiiresti. Gripivaktsiini hind on 19,90 eurot.

Vaktsineerimise hinnakiri »

Vaktsineerimine enne reisile minekut on oluline

Juba vanasõnagi manitseb pigem kartma kui kahetsema ja vaktsineerimine enne reisi toetab seda hästi. Karta tasub aga ikka välismaiseid nakkushaigusi, mitte vaktsiine – viimased päädivaid vaid mõne kiiresti mööduva kõrvalmõjuga. Seevastu reisilt saadud nakkushaigus võib rikkuda reisi ja tervise pöördumatult.

On inimesi, kes reisivad mööda maailma ringi, ent on ometi vaktsineerimise vastu ja sealjuures on neil mõistagi õigus oma seisukohale. Küll aga on maailmas piirkondi, mille riigipiire ei anna ületada ilma vaktsineerimistemplita vastavas passis – haigestumise oht on lihtsalt nõnda suur! Paljude haiguste ravi võib sealjuures kujuneda ka väga keeruliseks ja pikaaegseks ning kahjuks pole harvad ka surmajuhtumid. Kaugetes ja vähearenenud riikides võib osutuda keeruliseks ka kiire ja kompetentse arstiabi saamine ning nii mõnigi organismile ohtlik haigusseisund välistab lendamise, millega kaasneksid veelgi suuremad terviseriskid.

Terviseamet jälgib pidevalt Maailma Terviseorganisatsiooni seireandmeid nakkushaiguste riskipiirkondade ja nende muutumise kohta. Terviseameti koduleheküljelt www.terviseamet.ee leiab nakkushaiguste märksõna alt uuendatud info epideemiate esinemise, võimalike piirangute ja soovitatavate ennetusmeetmete kohta erinevates nakkushaiguste riskipiirkondades. Nakkushaiguste vältimiseks soovitab Terviseamet reisijatel vähemalt neli nädalat enne reisi algust pöörduda oma perearsti poole või reisimeditsiini kabinetti vajaliku tervisekontrolli ja vaktsineerimise teostamiseks. Arstilt või meditsiiniõelt saab infot ka muude oluliste ennetusmeetmete kohta nagu hügieenireeglite järgimise vajadus või ravimite kasutamise otstarbekus.

Reisinõustamise A ja O

Pidevalt reisinõustamisi läbi viiv Confido meditsiinikeskuse terviseõe Betty-Maria Märki sõnul on tema jaoks kõige olulisem, et inimesed julgeksid tulla vaktsineerimise kohta küsima. “Minu ülesanne ei ole kunagi inimesi nii-öelda ära rääkida, küll aga informeerida neid erinevatest võimalustest ja riskidest. Räägime ka haigustest, mille vastu vaktsineerida ei saa – nagu näiteks malaaria – küll aga mida annab ennetada. Samamoodi arutame läbi ka vaktsineerimisjärgsed võimalikud kõrvalmõjud ja kuidas neid leevendada,” selgitab ta.

Personaalsel reisinõustamisel alustatakse eelkõige sellest, millised vaktsineerimised inimesel juba varasemalt tehtud on ja kehtivad tänaseni. Näiteks üks tüüpilisemaid reisivaktsiine, mis on paljudes piirkondades soovitatud, on kõhutüüfuse vaktsiin, mis kehtib kolm aastat. A-hepatiidi vastu tehtavad kaks vaktsiinidoosi annavad aga lausa eluaegse immuunsuse. Info eelnevate vaktsineerimiste kohta on ka meditsiinikeskustes olemas, samuti jääb inimesele saadud vaktsiine kinnitav vaktsineerimiste pass. Perearstikeskustes on olemas ka info patsiendi raviloost, sealhulgas allergiatest ja teistest tervisehäiretest, mis võivad reisimisel taas tekkida või võimenduda ning mida saab enamasti ennetada.

“Väga palju oleneb vaktsineerimisel sihtkohast ja sellest, millisel moel reisitakse. Minu üks esimesi küsimusi inimesele on, isegi niivõrd olenemata sihtkohast, et kas plaan on minna kuurortpiirkonda ja puhata 5-tärni hotellis või läheb ta seljakotiga loodusesse ja küladesse matkama, mis võivad olla saastatud ja kust võib saada nakkusi, mis levivad toidu, vee, käte, putukate vm kaudu. Ka Euroopas matkates tasub erinevate nakkustega ettevaatlik olla ja nii mõnelgi juhul aitab vaktsineerimine hoiduda tervisehädadest ja reisi katkestamisest,” teab terviseõde Betty-Maria Märk ning lisab: “Ka rutiinne vaktsineerimine on tegelikult oluline teema reisinõustamisel. Näiteks kui plaan on minna ka kuskile Euroopa vähem arenenud piirkondadesse seljakotimatkale, tuleks uurida kasvõi juba seda, kas difteeria, teetanus ja läkaköha vaktsiinid on tehtud 10 aastat või vähem aega tagasi. Kui mitte, tuleks neid korrata.”

Lastega reisile

Eriti oluline on terviseriske hinnata siis, kui reisitakse väikeste lastega. Kui laps on riikliku kava järgi vaktsineeritud, on üsnagi tavaline, et lapsele määratakse vähem vaktsiine kui täiskasvanule, kellel mõnede vaktsiinide kehtivus võib olla suure tõenäosusega juba möödas. Kõige tüüpilisemalt määratakse lastele A-hepatiidi ja kõhutüüfuse vaktsiin, kuna need ei ole riikliku kava vaktsiinid ja on väga vajalikud paljudes piirkondades. Ka seda on oluline meditsiinikeskuses arutada, mitmendast elukuust või koguni eluaastast võib lastele teatud vaktsiine teha.

Kõik kõrvalmõjudest

Vaktsiinijärgsetest kõrvalmõjudest kõige sagedasem on lihase valulikkus või ebamugavusetunne süstekohas. Süstekohale võib tekkida ka punetusturse, mida annab terviseõe nõu järgides kergelt leevendada. “Tüüpiline on ka see, et vaktsineerimise päeva õhtul on inimesel natuke kehvem enesetunne, võib tekkida peavalu või palavikureaktsioon. Isegi kui see tekib kuni 72 tundi peale vaktsineerimist, võib seda sellega seostada. Võimalikud on ka seedetrakti kerged häired, aga need ei ole nõnda sagedased,” kirjeldab terviseõde Betty-Maria Märk.

Ehkki vaktsineerimine on tegelikult haigusetekitaja kehasse viimine, siis kuna see on nõnda väikeses koguses, ei ole terviseõe kinnitusel ohtu, et inimene jääbki sellesse haigusesse – kui mitte haigestumiseks pidada kõrvaltoimeid, mis taanduvad enamasti väga kiirelt.

Loe reisinõustamise kohta lähemalt »

Broneerin aja reisinõustamisse

Lugu ilmus Ajakirjade Kirjastuse eriväljaandes “Võta Puhkust!”

Kas sina oled juba puukentsefaliidi vastu vaktsineeritud?

Puugid ei ela vaid metsas, neid kohtab piisavalt sageli ka linnas ja koduaias. Eesti looduses elavad puugid levitavad kahte inimesele ohtlikku haigust: puukentsefaliiti ja puukborrelioosi. Entsefaliidi vastu on võimalik end kaitsta vaktsineerimisega.

Oma kehalt puuki leides peaksid esimese asjana meelde tuletama, kas oled ennast entsefaliidi vastu vaktsineerinud või mitte. Kui kaks vaktsiinisüsti tehtud, on sul selle tõve vastu kaitse olemas ja muretsemiseks pole põhjust.

Kui aga oled vaktsineerimata, pead ennast vähemalt nädala jagu jälgima. Vereanalüüse on mõtet teha alles teisel-kolmandal nädalal pärast puugikontakti. Varem ei näita need midagi, kuna haigusspetsiifiliste antikehade teke võtab aega.

Esimesed puukentsefaliidi haigusnähud tekivad 7-14 päeva peale puugikontakti.

Entsefaliiti ehk ajupõletikku tekitab viirus, mida puugid eritavad oma süljega inimese verre nahale kinnitudes. Haigus kulgeb sageli kahefaasiliselt. Esimesed haigusnähud, mis tekivad 7-14 päeva peale puugikontakti, võivad olla üsna tagasihoidlikud – esineb kerge palavik, halb enesetunne, peavalu, lihasevalud, iiveldus, isutus, seedehäired, ülemiste hingamisteede katarri nähud.

Umbes kolmandikul nakatunutest tekib 2– 20 päeva hiljem uus kehatemperatuuri tõus, tugev peavalu, iiveldus, oksendamine, valguskartus ja kuklakangestus, mis viitavad peaaju- ja ajukelmepõletiku kujunemisele.

Kaitsesüstimisega puukentsefaliidi vastu tuleks alustada aprillikuus, siis jõuab immuunsus puugiohtlikuks ajaks välja kujuneda.

Vaktsineerimine koosneb kolmest süstist

Puukentsefaliidi vastane vaktsineerimine koosneb kolmest süstist. Kaks esimest tehakse ühekuulise vaheajaga, kolmas aasta pärast. Sealt edasi on vaja esimene kordussüst teha kolme aasta möödudes, järgmised viieaastaste intervallidega. Confido Erameditsiinikeskuses tuletame me sulle alati meelde, kui järgmise vaktsineerimise aeg kätte on jõudnud.

Vaktsineerime puukentsefaliidi vastu nii lapsi (alates 1 aasta vanusest) kui täiskasvanuid. Enne vaktsineerimist saad koos meie kogenud spetsialistidega rahulikult kaaluda kaitsesüstimise poolt- ja vastuargumente. Enamik vaktsiine, mida me Confidos kasutame, on alumiiniumivabad ja ohutud.

Puukentsefaliidi vastu spetsiaalset ravimit pole, ravida saab ainult haigusega kaasnevaid nähte. Enamasti tehakse seda haiglas, sest haigus kulgeb ägedalt. Paranemiseks kulub aega kuid, taastusravi vajadusel aga tunduvalt rohkem.

Puukborrelioosi ennetamiseks paraku vaktsiini olemas ei ole, kuid seda haigust on võimalik edukalt ravida antibiootikumidega.

Mida teha, kui leiad oma kehalt nahale kinnitunud puugi?

Puugi eemaldamisel on peamiseks reegliks ettevaatlikkus. Pigistada puuki ei tohi, sest nii võib hammustuskohta sattuda puugi sülg ja sellega koos ka haigustekitaja.

Pintsettidega tuleb puugil kaela juurest kinni võtta ja ta järsu pöörava liigutusega välja tõmmata. Kui juhtub, et puugi pea jääb sisse, siis jätagi see sinna. Organism tõukab selle hiljem ise välja.

Vaktsineerimise hinnakiri »

Arst hoiatab: puukentsefaliidi oht sügisega ei kao

Eesti on kõrge puukide ohualaga riik, ent vaatamata terviseameti soovitusele vaktsineerida elanikke puukentsefaliidi vastu, ei näita vaktsineerimise hõlmatus sagedaste haigestumiste kõrval paranemise märke.

Enamasti meenub puukentsefaliidi vastu vaktsineerimise vajadus inimestele enne suvepuhkust, kuid tegelikult võib vaktsineerimisega alustada igal aastaajal, kirjutab perearst dr Iris Koort. Juhul kui vaktsineerimine alles sügisel meenub, ei tuleks seda mingil juhul kevadeni edasi lükata. Kui alustada vaktsiinisüstidega sügisel, jõuab organism varakevadeks vajaliku immuunsuse saavutada.

Kus ja kuidas puukentsefaliit levib?

Eesti koos teiste Balti riikidega kuulub puukentsefaliidi leviku poolest Euroopas tippu. Puukentsefaliidi kõrge riskiga piirkondadeks on veel näiteks Austria, Saksamaa, Poola ja Tšehhi.

Viimasel viiel aastal on Eestis registreeritud keskmiselt 145 puukentsefaliidi haigusjuhtu aastas. Dr Koort märgib, et sellesse on võimalik nakatuda mitte ainult puugihammustuse kaudu, vaid ka pastöriseerimata kitse- või lehmapiima pruukimisel – neid juhtumeid on ka Eestis olnud. Samuti võib puugi üles korjata ka oma õue murult, mitte ainult metsast.

Puugid on aktiivsemad perioodil, mil õhutemperatuur on vähemalt 5–7 kraadi, seega enamjaolt aprillist oktoobri-novembrini. Aastatega on see periood soojade talvede tõttu pikenenud ja pole haruldane, et aasta esimesed puukentsefaliidi juhud registreeritakse märtsis ning viimased detsembris.

Puukentsefaliidi kulg on sageli kahefaasiline. Peiteaeg on 2–4 nädalat, siis tekib palavik, halb enesetunne ja peavalu, harvem iiveldus ja oksendamine. Kuna need vaevused meenutavad ülemiste hingamisteede viirusnakkust, jääb haigus esimeses faasis enamasti diagnoosimata, eriti sageli just lastel, tõdes dr Koort.

Mõnikord võib puukentsefaliit invaliidistada inimese kogu eluks

Haiguse teine faas ilmneb umbes kolmandikul nakatunutest. Vaevused tekivad pärast 2–20-päevast vaevustevaba perioodi. Üldnähtudele lisanduvad ka närvisüsteemikahjustuse, ajupõletiku- ja ajukelmepõletiku nähud. Raskemaid vorme esineb enam vanematel inimestel. Peamisteks «jääknähtudeks» on mälu-, käitumis- või motoorikahäired. Mõnikord võib puukentsefaliit invaliidistada inimese kogu eluks.

Puukentsefaliit ja borrelioos – millega on tegu?

Puukentsefaliiti tekitav viirus kandub puugi organismist inimesele üle üsna ruttu pärast puugi kinnitumist. Borrelioosi tekitava bakteri ülekandumine võtab rohkem aega. Seetõttu aitab puugi kiire leidmine ja eemaldamine borrelioosi nakatumist vältida.

Borrelioos on bakternakkus ning seda saab edukalt antibiootikumikuuriga ravida. Ennetamise seisukohalt on aga olulisem viirushaigus puukentsefaliit, mille vastu põhjuslik ravi puudub. Antibiootikumidest puukentsefaliidi korral abi ei ole. Ravi saab olla ainult sümptomaatiline ehk vaevusi leevendav. Erinevalt borrelioosist annab läbipõetud puukentsefaliit eluaegse immuunsuse.

Õnneks on puukentsefaliidi vastu võimalik end vaktsineerida

Dr Koort paneb südamele, et õnneks on puukentsefaliidi vastu võimalik end vaktsineerida ja Eestis kui kõrge nakatumisriskiga piirkonnas on see kindlasti kõigile soovitatav. Kui veel mõne aja eest arvati, et väikelapsed ei nakatu või põevad puukentsefaliiti kergekujuliselt, siis viimasel ajal soovitatakse vaktsineerida riskipiirkonnas elavaid inimesi alates üheaastaseks saamisest. Enim ohustatud on ka need, kes töö või hobiga seoses palju looduses viibivad.

Esmane vaktsiinikuur koosneb kolmest süstist. Esimese ja teise doosi vahele peaks jääma kuu aega, teise ja kolmanda doosi vahele aasta. Edasi tuleb teha kordusdoose 3–5-aastaste vahedega. Kui kordusdoos on edasi lükkunud, ei pea vaktsineerimist otsast alustama, sest organismi immuunmälus on varasemad vaktsineerimised talletatud. Kui kevadel on vaktsineerimise alustamisega hilja peale jäädud, võib kasutada ka kiirendatud vaktsineerimise skeeme.

Dr Koort soovitab seega üles otsida vaktsineerimispass ning vaadata, kas kõik puukentsefaliidivastased süstid on tehtud. Samuti tuleb tähelepanu pöörata sellele ega mõni kordusdoos pole tegemata, sest need kipuvad vahel ununema. Kindlasti tasub nõu pidada pereõe või -arstiga.

Ilmunud 22.september 2017 Postimehes »

Kas teadsid, et emakakaelavähki on võimalik vältida?

Igal aastal diagnoositakse Eestis 150-160 emakakaelavähi juhtu. Kuid paljud naised võiks terveks jääda, kui nad oleksid end selle tõsise haiguse vastu vaktsineerinud.

Emakakaelavähi esinemissagedus Eestis ei vähene, vastupidi – Eesti Vähiliidu andmetel on viimastel aastatel haigestumuskordaja alla 50-aastaste naiste hulgas tõusnud ligikaudu 10% ning emakakaelavähk on haigusjuhtude arvult naiste seas teisel kohal. Haigestuvad peamiselt just nooremad naised vanuses 30-50 eluaastat.

Vähieelne seisund võib kesta 10-25 aastat, kuid on ka kiiresti arenevaid vorme. Õigeaegselt avastatuna on emakakaelavähk hõlpsasti diagnoositav ja ravitav.

Papilloomiviiruse osa vähi tekkes

Emakakaelavähi peamiseks riskiteguriks peetakse inimese papilloomiviirust (HPV), mis levib sugulisel teel. Seetõttu võib viirusega nakatuda iga seksuaalselt aktiivne inimene.

Inimese papilloomiviirust levitavad võrdselt nii mehed kui ka naised. Sellesse nakatumisest ei anna meile aimu mingid sümptomid ja kaebusi ei teki. Seetõttu levibki viirus väga hõlpsalt.

„Inimese papilloomiviirust levitavad võrdselt nii mehed kui ka naised. Sellesse nakatumisest ei anna meile aimu mingid sümptomid ja kaebusi ei teki. Seetõttu levibki viirus väga hõlpsalt,“ selgitab Confido Erameditsiinikeskuse günekoloog Ailen Aluri. Papilloomiviirusi on olemas üle saja tüübi, vähki tekitab neist vaid osa. Enamik HPV alatüüpidest on ohutud ja taanduvad iseenesest. Ent kõrge riskiastmega viirusetüübid põhjustavad emakakaelavähki või emakakaela epiteelirakkude muutusi, millest võib areneda kasvaja.

Papilloomiviiruse tüübid HPV16 ja HPV18 põhjustavad 70% emakakaelavähi juhtudest. HPV6, HPV11 põhjustavad umbes 90%-l nakatunutest suguelundite tüügaste teket.

Ainus Eestis teostatud HPV levimusuuring (Uusküla 2010) on näidanud, et 18–35-aastaste naiste seas on kuni 38% nakatunud HPV-ga. Emakakaelavähi suhtes kõrge onkogeense (vähki tekitava – toim) riskiga HPV-ga oli nakatunud 21% naistest, sh 6,4% HPV16 tüvega ja 0,6% HPV18 tüvega. Seega on Eestis Lääne-Euroopa riikidega võrreldes suhteliselt kõrgenii üldine HPV kui onkogeensete HPV viiruste kandlus.

Emakakaelavähki saab ära hoida

Kuid emakakaelavähki haigestumise vastu on võimalik ennast vaktsineerida. See annab kaitse HPV16 ja HPV18 poolt põhjustatud vähieelsete muutuste ja -emakakaelavähi vastu.

Vaktsineerimine koosneb kolmest süstist, mis tehakse kuue kuu jooksul.

Vaktsineerimine koosneb kolmest süstist, mis tehakse kuue kuu jooksul. Vaktsiin annab kõige tõhusama kaitse neile, kes pole suguelu veel alustanud. Vaktsineerimise efektiivsus on teaduslikult tõestatud 9–15-aastastel lastel ja noorukitel ning 16-26-aastastel naistel. Kuid vaktsineerida võivad end lasta kõik naised, kes elavad suguelu, sest on võimalik, et nad pole kõrge riskiastmega HPV tüvega nakatunud.

Eestis on registreeritud kaks HPV vastast vaktsiini – kahevalentne Cervarix ja neljavalentne Gardasil. Mõlemad vaktsiinid kaitsevad kahe kõige ohtlikuma alatüübi (HPV16 ja HPV18) vastu.

Praegu HPV vastane vaktsineerimine riiklikku vaktsineerimiskalendrisse ei kuulu ja kuna haigekassa selle eest ei tasu, seda tuleb teha patsiendil endal. Kuid selle lisamist riiklikku vaktsineerimiskalendrisse kaalutakse. Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi teadlased on kindlaks teinud, et 12-aastaste tüdrukute HPV vastane vaktsineerimine hoiaks nende eluea jooksul ära pooled emakakaelavähi haigus- ja surmajuhtudest. Neljavalentse vaktsiini kasutamisel hoitaks naistel lisaks ära ligi 80% genitaaltüügaste haigusjuhtudest.

Sõeluuringutel osalemine on oluline

Oluline on siiski teada, et vaktsineerimine ei välista emakakaela vähki haigestumise võimalust täielikult, kuid vähendab oluliselt sellesse haigestumise riske. Lisaks HPV16-le ja HPV18-le on veel teisi kõrge riskiastmega HPV tüvesid, mille vastu kaitse puudub. Seega tuleks hoolimata vaktsineerimisest käia iga-aastases günekoloogilises kontrollis ja lasta teha PAP-testi.

Oluline on siiski teada, et vaktsineerimine ei välista emakakaela vähki haigestumise võimalust täielikult, kuid vähendab oluliselt sellesse haigestumise riske.

„HPV vaktsiinid on efektiivsed ja hästi talutavad ning uuringud lubavad oletada, et emakakaelavähi vältimisel on nad sama efektiivsed kui hästi läbiviidud skriiningprogrammid (sõeluuringud – toim) koos PAP-testiga. Tuleb siiski rõhutada, et emakakaelavähi skriiningprogrammid on igal juhul vajalikud, et leida ja ravida haigusjuhte, mille on põhjustanud vaktsiinis mittesisalduvad onkogeensed HPV tüved ning uurida naisi, keda ei ole (veel) vaktsineeritud. See tähendab, et vaktsineerimine HPV vaktsiiniga peab olema naise väga teadlik otsus, sest vaatamata vaktsineerimisele tuleb tal emakakaelavähi ennetamiseks jätkuvalt sõeluuringutes osaleda,“ tõdevad Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi teadlased uuringus „Inimese papilloomiviiruse vastaste vaktsiinide kulutõhusus Eestis“.

Kui soovid endale kindlustunde tagada ja ennast emakakaelavähi vastu vaktsineerida või selle üle aru pidada, kas vaktsineerida või mitte, tule Confido Erameditsiinikeskusesse naistearsti või peremeditsiini eriarsti vastuvõtule.

Naistearstid soovitavad

Emakakaelavähi ärahoidmiseks ja varaseks avastamiseks on tähtis:

  • regulaarne kontroll naistearsti juures
  • HPV kui peamise emakakaelavähi riskiteguri vastane vaktsineerimine enne suguelu algust
  • emakakaelavähi sõeluuringul osalemine (ka juhul, kui oled HPV vastu vaktsineeritud)
  • sugulisel teel levivatest haigustest hoidumine
  • mittesuitsetamine

Broneerin aja naistearsti konsultatsioonile

Mida peab teadma leetritest?

Seoses jätkuva leetritesse haigestumise tõusuga Euroopas võivad kõik inimesed, kes ei ole leetreid põdenud või pole vaktsineeritud leetrite vastu, olla haigusele potentsiaalselt vastuvõtlikud. Leetrite vastu on võimalik vaktsineerida MMR liitvaktsiiniga (leetrid, mumps, punetised) ning püsiv immuunsus kujuneb kahe doosi järgselt.

Soovitused täiskasvanutele leetrite-vastase vaktsineerimise osas:

  • Kes ei ole leetreid põdenud ja keda ei ole leetrite vastu vaktsineeritud, soovitatakse teha MMR vaktsiini kaks doosi vähemalt neljanädalase intervalliga.
  • Kes on vaktsineeritud ühe MMR vaktsiini doosiga, soovitatakse korduvvaktsineerimist ühe MMR vaktsiini doosiga.
  • Kes on sündinud ajavahemikul 1980-1992 ja vaktsineeritud kahe leetrivaktsiini doosiga, soovitatakse korduvvaktsineerimist ühe MMR vaktsiini doosiga. Ajavahemikul 1980-1992 kasutati Venemaalt toodud leetrivaktsiini, mille kvaliteet oli ebastabiilne.
  • Kes on sündinud pärast 1993. a ja vaktsineeritud kahe MMR vaktsiini doosiga, pole vaja ennast korduvalt vaktsineerida.

Kes ei tea, kas ta on leetreid põdenud või vaktsineeritud, saavad immuunsuse olemasolu tõestada IgG antikehade määramisega vereproovist. Eestis hakati leetrite vastu vaktsineerima 1968. aastal, seega võivad enne seda sündinud isikud olla samuti vaktsineerimata.

Vaktsineerimine on eriti näidustatud:

  • Neile, kelle pereliikmetel on diagnoositud immuunpuudulikkus, kelle pereliikmed saavad keemiaravi või muud immuunsust mõjutavat ravi;
  • Neile, kes plaanivad reisida piirkonda, kus leetritesse haigestumus on kõrge;
  • Neile, kes on leetrite kahtlusega patsiendi lähikontaktsed (72 tunni jooksul nakatumisest tehtud vaktsineerimine hoiab suure tõenäosusega haiguse kujunemise ära).

MMR vaktsiin on vastunäidustatud raseduse korral. Oluline on vältida rasestumist kolme kuu jooksul pärast vaktsineerimist, kui arst ei ole juhendanud teisiti.

Laste vaktsineerimisest

Leetrite, mumpsi ja punetiste vastu vaktsineeritakse ühe aasta vanuselt (MMR1) ning kordussüst tehakse 13 aasta vanuselt (MMR2). Selleks, et leetreid, mumpsi ja punetisi ning nende tüsistusi kõige tõhusamalt ära hoida, on vaja vaktsineerimisega alustada väikelapseeas, sest ainult nooruki- ja täiskasvanueas tehtava vaktsineerimisega ei õnnestu piisavalt vähendada ei kaasasündinud punetistega laste sündi ega leetritest ja mumpsist tingitud tüsistusi.

Leetrite iseloomustus

Leetrid on kõrge nakkavusega viirusliku päritoluga äge nakkushaigus, mis on levinud üle maailma ja immuunsuseta inimestel võib kulgeda raskes haigusvormis. Leetrid levivad puhangute ja epideemiatena. Sagedamini haigestuvad kuni seitsmeaastased lapsed, riskifaktoriks võib olla alatoitumine.

  • Haigustekitaja
    Leetrite tekitajaks on väga nakkav Morbilli viirus. Pärast kokkupuudet haige inimesega nakatub sajast mittepõdenud ja vaktsineerimata inimesest 98. Viirus on väga lenduv ja võib õhuvooluga kanduda teistesse ruumidesse. Viirus ei püsi kaua väliskeskkonnas, päevavalguses hävib ta poole tunni jooksul.
  • Nakkusallikas
    Nakkusallikaks on haige inimene. Haige on nakkusohtlik 4–5 päeva enne ja kuni 5 päeva pärast lööbe teket.
  • Levikuteed
    Haigustekitaja levib õhu kaudu piisknakkusena haige köhimisel või aevastamisel.
  • Periood nakkuse saamisest sümptomite ilmnemiseni
    Inkubatsiooniperiood kestab 7–18 päeva (keskmiselt 10 päeva) ning võib immuunglobuliini manustamise järgselt pikeneda 21 päevani.
  • Haigusnähud
    Haigusnähtudeks on palaviku tõus, halb enesetunne, köha, nohu, silmasidekesta põletik, valgusekartus. Teisel päeval pärast haigustunnuste ilmnemist tekivad põskede limaskestale eespurihammaste kohale valkjad erkpunase äärisega laigud (nn Kopliki laigud). Mõne päeva pärast ilmub lööve nahale – see algab kõrvade tagant ning levib edasi näole ja kaelale. Teisel päeval levib lööve kehale ja kätele ning kolmandal päeval peopesadesse ja jalataldadele. Lööve on algul roosa, hiljem intensiivselt punetav, püsib 4-5 päeva ja kaob samas järjekorras nagu tekkis. 6-10 päeval muutub lööbega nahk pruunikaks ja hakkab ketendama. Palavik püsib lööbimise lõpuni.
  • Tüsistused
    Sagedasemad tüsistused on pneumoonia, otiit ja entsefaliit. Leetreid põdenud emadelt sündinud imikud omavad immuunkaitset 6-9 kuu jooksul. Leetrite läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse.
  • Diagnoosimine
    Haigus diagnoositakse kliiniliste sümptomite ja epidemioloogiliste andmete alusel ning spetsiifiliste IgM-antikehade tuvastamisega veres alates 4-5 päevast pärast lööbe teket.
  • Allikad: terviseamet.ee ja vaktsineeri.ee

    Broneerin aja vaktsineerimiseks

Reisi turvaliselt

Eestimaa heitlik ilm meelitab otsima soojemaid paiku puhkamiseks ja akude laadimiseks. Et puhkus turvaliselt mööduks, tasub reisikotti pakkides meeles pidada ka sihtkohamaal oodata võivaid terviseohtusid.

Eriti oluline on terviseriskide hindamine siis, kui reisid väikeste lastega. Võõral maal arstiabi otsimine võib olla keerukas ja närvesööv ning kõikides maades ei pruugi arstiabi olla samal tasemel kui see, millega kodumaal harjutud.

Reisiapteeki tuleks pakkida palavikualandajad ja allergiaravimid, eriti sellisel juhul, kui varem on esinenud allergilisi reaktsioone näiteks putukahammustusele. Kaasas peaksid olema ka lihtsamad vahendid kõhulahtisusega toimetulekuks (Sorbex, Smecta, probiootikumid) ning haavapuhastusvahend ja plaastrid.

Kindlasti tasub mõelda, kas oled kaitstud sihtkohamaal esinevate raskemate nakkushaiguste vastu.

Kindlasti tasub mõelda läbi ka see, kas ja kuidas oled kaitstud sihtkohamaal esinevate raskemate nakkushaiguste vastu. Kõige sagedamini haigestutakse reisil soolenakkustesse (köhutüüfus, rotaviirusenteriit, salmonelloos, düsenteeria ehk šigelloos, kampülobakterenteriit), mis levivad saastunud vee, toidu ja käte kaudu.

Kõhutüüfus on inimestel esinev palavikuga kulgev eluohtlik nakkushaigus, mille korral toidust, veest või saastunud kätelt organismi sattunud Salmonella perekonnast pärit tüüfusebakterid levivad vere kaudu erinevatesse elunditesse.

Samal teel levib ka A-hepatiit, mille vastu on võimalik end vaktsineerida. Kaks vaktsiinidoosi annavad eluaegse immuunsuse. Kollapalaviku endeemiliste levialade külastamisel Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas peavad reisijad olema vaktsineeritud kollapalaviku vastu vähemalt 10 päeva enne riskipiirkonda saabumist

Rotaviirusevastane vaktsiin on nüüd Eesti vaktsineerimiskalendris, esimese doosi saavad imikud kahekuuselt. Palju Eesti lapsi on selle haiguse vastu siiski veel vaktsineerimata ja haigus on ohtlik eriti alla kaheaastastele lastele.

Reisid eksootilisematesse sihtkohtadesse

Juhul kui reis viib eksootilisemasse sihtkohta, on hea teada, et mitmes Aasia ja Aafrika riigis (Pakistan, Afganistan, Kamerun, Süüria, Iraak, Iisrael, Ekvatoriaal-Guinea, Etioopia, Nigeeria, Somaalia) võib esineda poliomüeliiti e. lastehalvatustõbe. Juhul kui teid ei ole viimase 10 aasta jooksul vaktsineeritud lastehalvatustõve vastu või see ei ole dokumenteeritud, tuleks lasta end poliomüeliidi vastu vaktsineerida 4 nädalat kuni 12 kuud enne nimetatud riikidesse reisile siirdumist ning teha sissekanne vaktsineerimise kohta Rahvusvahelisse vaktsineerimispassi (International Certificate of Vaccination or Prophylaxis), mis tuleb reisile kindlasti kaasa võtta.

Paljudesse Aasia ja Aafrika riikidesse sõitmisel tuleb tõsiselt suhtuda malaariaprofülaktikasse. Igal aastal esineb meil Aasia ja Aafrika riikidest sissetoodud malaariajuhte, mis on paraku üksikjuhtudel ka surmaga lõppenud. Malaaria vastu ei ole vaktsiini, kuid võimalik on tablettprofülaktika.

Mitmetes Euroopa riikides (Itaalia, Prantsusmaa, Iirimaa) on viimastel aastatel tõusnud haigestumine leetritesse, mistõttu on ohustatud kõik, kes pole seda haigust põdenud või selle vastu vaktsineeritud. 2013 haigestusid kaks Eesti vaktsineerimata last Tais. On oluline teada, et esimese doosi leetri-mumpsi-punetiste vaktsiini saab laps alles 1-aastaselt.

Kindlasti on oluline teha iga 10 aasta tagant difteeria-ja teetanusevaktsiini tõhustusdoos.

Lisainfo reisivaktsiinide kohta Terviseameti lehel » 
Vaktsineerimise hinnakiri »