Dementsus – kas vanema ea paratamatus või ennetatav ja edasilükatav seisund?

Dementsus – kas vanema ea paratamatus või ennetatav ja edasilükatav seisund?

Praegu on maailmas hinnanguliselt 40–50 miljonit dementset isikut ning aastaks 2050 võib see arv kolmekordistuda, seda valdavalt madala ja keskmise elatustasemega riikides dementsusesse haigestumise tõusu arvelt. Keskmiselt 1% 65-aastastest isikutest ning 50% 90-aastastest põeb dementsust. Kuni 70%-l juhtudest põhjustab dementsust Alzheimeri tõbi, mis kuulub neurodegeneratiivsete haiguste hulka.

Teised dementsuse põhjused on vaskulaarsed riskitegurid (siia kuuluvad üldine vaskulaarne ja ajuinfarktijärgne dementsus), teised neurodegeneratiivsed haigused (Parkinsoni tõbi, dementsus Lewy kehakestega, frontotemporaalne dementsus jne), kroonilised nakkushaigused (sh inimese immuunpuudulikkuse viirusnakkuse ehk HIV-tekkene dementsus), toitainete ja vitamiinide defitsiit (nt vitamiin B12 defitsiit) ja teised kaasuvad ning läbi põetud haigused (nt kilpnäärme alatalitlus, ajutrauma või mürgistuse järgne seisund).

Dementsuse tekkemehhanism on olenemata konkreetsest diagnoosist närvirakkude, -jätkete ja nende omavaheliste ühenduste ehk sünapside kahjustus ja häving. Näiteks on Alzheimeri tõve kui dementsuse mudelseisundi puhuse ajukahjustuse kujunemises keskne roll kehaomasel, ent toksilisel valgufragmendil, beeta-amüloid (Aβ) peptiidil ning tau-valgul. Aβ kuhjumine takistab närvirakkude omavahelist suhtlust ehk sünaptilist ülekannet, häirides uue informatsiooni omandamist. Seepärast kaob Alzheimeri tõve korral esmajoones võime salvestada uusi mälestusi, mitte niivõrd meenutada vanu. Lisaks sünaptilise ülekande katkestamisele tekitavad toksilised valgud närvirakkude ümbruses kroonilist mikrogliaalset põletikku. Ka paljude teiste dementsuse vormide patofüsioloogias on kesksel kohal krooniline põletik, oksüdatiivne stress ja mitokondrite kui raku jõujaamade alatalitlus.

Diagnoosimine

Kõigi dementsussündroomide ühisnimetaja on mälu ja teiste kognitiivsete võimete (infotöötluse kiirus, tähelepanu, kõne, visuaalruumilised võimed jms) häirumine. Dementsus on eeskätt kliiniline diagnoos, mis põhineb arsti ja patsiendi vestlusel ning haige läbivaatusel. Spetsiifilised uuringud, nagu aju piltdiagnostika ja vereanalüüsid võivad, aga ei pruugi abiks olla ning on mõeldud pigem vaimsete võimete languse põhjuste välistamiseks.

Dementsuse diagnoosi ajaliseks kriteeriumiks peetakse sümptomite ja kaebuste esinemist vähemalt kuue kuu jooksul. Klassikalised neurodegeneratiivsed dementsuse vormid, nagu eelmainitud Alzheimeri tõbi, võivad alata sedavõrd hiilivalt, et haiguse algstaadiumis ei märka probleemi ei haige ise ega ka tema lähedased. Näiteks võib kognitiivsete võimete languse algfaasis hakata inimene minetama mitte ainult mälestusi ja teadmisi, aga ka igapäevaelus olulisi oskusi, nagu toiduvalmistamine, rahaasjade ajamine jms. Seda peetakse aga sageli loomuliku vananemise ilminguks. Nii ei jõuta arstile (dementsuse diagnoosi saavad püstitada nii psühhiaater kui ka neuroloog, kuid alustada tuleks perearsti külastusest) enamasti enne, kui dementsel isikul on juba välja kujunenud tõsisemad psühhiaatrilised, käitumuslikud ja une-ärkvelolekutsükli häired, nagu näiteks öine ekslemine, kahtlustav või agressiivne käitumine, meelepetted jms.

Dementsus on eeskätt kliiniline diagnoos, mis põhineb arsti ja patsiendi vestlusel ning haige läbivaatusel.

Enamiku dementsusjuhtude korral pole päris selge, kui suurt osakaalu vaimsete võimete languses mängivad geneetilised riskitegurid ning kui palju mõjutab dementsusriski eluviis, keskkond ja meditsiiniabi. Puhtalt perekondlikke, mõnest üksikust geenimutatsioonist tingitud ja põlvest põlve avalduvaid dementsuse vorme esineb õnneks harva. Lisaks vanusele suurendavad statistiliselt dementsusriski naissugu, keskeas avalduv kõrgvererõhktõbi, düslipideemia, rasvumine, depressioon, väheaktiivne eluviis, madal haridustase, suhkurtõbi (olenemata tüübist), suitsetamine ja vere kõrge homotsüsteiinitase. Geenide tasandil suurendab dementsusriski kuni 15% võrra ka apolipoproteiin E alleeli epsilon 4 (ApoE ε4) kandlus ning dementsusjuhtude esinemine suguvõsas.

Kogu maailma tervishoiutöötajad on silmitsi probleemiga, et igapäevapraktikas puuduvad üldtunnustatud lihtsad, tundlikud, spetsiifilised ja majanduslikus mõttes kulutõhusad meetodid dementsuse varaseks sõeltestimiseks. Dementsuse varase diagnostikaga on seotud ka mitmeid eetilisi aspekte, kuna dementsust kui neurodegeneratiivset protsessi nüüdisaja meditsiini poolt pakutavate ravimeetoditega välja ravida ei ole võimalik.

Ühest küljest ei ole justkui eetiline pakkuda patsientidele dementsusriski ülitäpselt prognoosivaid diagnostikameetodeid tingimustes, kus ravi ei ole veel kättesaadav. Teisalt võimaldab terviseriskide õigeaegne teadasaamine teha dementsuse kindlasse riskigruppi kuuluvatel isikutel informeeritud otsuseid oma elu ja tervist puudutavates asjades.

Ravi

Paraku ei ole aastaks 2025 selles valdkonnas suuri edusamme ette näha.

Dementsuse ravi on hiljutiste Alzheimeri tõve kliiniliste uuringute valguses endiselt leidmata ning on välja öeldud seisukoht, et aastaks 2025 ei ole ses valdkonnas suuri edusamme ette näha. Kliinilised uuringud toimuvad praegu Alzheimeri tõve ravi otsinguil, kuna sellel haigusel on üsna selgelt defineeritud farmakoloogilise ravi märklauad. Uuritavate ainete toime põhineb Aβ-vastasel passiivsel immuniseerimisel ja amüloidi toksilisteks fragmentideks lõikavate ensüümide β- ja γ-sekretaasi toime pärssimisel.

Kõik dementsuse ravi- ja käsitlusjuhised on ühel meelel, et väljakujunenud dementsussündroomiga isikule on praegu võimalik pakkuda peamiselt sümptomaatilist ja elukvaliteeti toetavat ravi (koliinesteraasi inhibiitorid, memantiin, vajadusel antidepressant- ja antipsühhootiline ravi, keskkonna kohandamine jms). Dementsuse sügavamates faasides kerkivad haige ja tema lähedaste ees esile ka sotsiaalsed ja õiguslikud probleemid, nagu haige paigutamine asutushooldusele, eestkoste, ravimahu piiramise küsimused jm (vt ka hiljuti heaks kiidetud Eesti Alzheimeri tõve diagnostika ja ravi juhendit aadressil www.ravijuhend.ee.

Seega ei ole üllatav, et teadusgruppide huvi on nihkunud dementsuse ennetamise suunas. On teada, et dementsuseni viivate ajustruktuuri ja -funktsiooni muutuste kujunemine on aeglane protsess, kestes aastaid või isegi aastakümneid, enne kui mäluprobleemid ilmsiks tulevad. Dementsuse ennetuse puhul saab rääkida nii primaarsest kui ka sekundaarset profülaktikast.

Dementsuse primaarne ennetus

Primaarne ennetus tähendab eeskätt eluviisi korrigeerimist ja teadaolevate muudetavate riskitegurite ohjamist, et vähendada tervete inimeste tõenäosust haigestuda dementsusesse. On hinnatud, et muudetavate eluviisi- ja terviseriskide, nagu rasvumine, suitsetamine jm vähendamine üldelanikkonnas 10–25% võrra aitaks maailmas ennetada 1–3 miljonit Alzheimeri tõve juhtu.

Laialdaselt soovitatav väikeses annuses aspiriini (< 300 mg) kasutamine südame-veresoonkonna tüsistuste (nagu südame- ja ajuinfarkt) ennetamiseks on dementsuse ennetuse seisukohalt aga osutunud kasutuks. 2017. aastal avaldati süstemaatiline ülevaade ja metaanalüüs, mille koondandmete järgi ei mõjutanud aspiriini tarvitamine normaalse kognitsiooniga isikute (keskmine vanus 66 a) vaimset võimekust ega dementsusesse haigestumust kuueaastase jälgimisperioodi jooksul, suurendas aga seedetrakti kõrvaltoimete, sh verejooksu riski. Dementsuse primaarses ennetuses ei ole tõenäoliselt rolli ka statiinidel ja koliinesteraasi pärssijatel.

Foolhappel ja B12-vitamiinil on leitud positiivne efekt mõningatele kognitiivse funktsiooni parameetritele

Hiljutisest Cochrane’i andmebaasi süstemaatilisest ülevaatest nähtub, et vitamiinide ja mineraalide täiendava tarvitamise kasutegur üle 40-aastastel isikutel on dementsuse ennetuse eesmärgil üsna ebaselge. Näiteks ei olnud B-grupi vitamiinidel üle 60-aastastele normaalse vaimse võimekusega isikutele kognitsioonile soodsat mõju ka mitte 5–10 aastat kestnud tarvitamise järel. Dementsust ennetavat tulemust ei saadud ka kaltsiumi, D-vitamiini, seleeni- ja vasepreparaatide pikaajalisest tarvitamisest.

Teisalt, ülevaates analüüsitud uuringutest selgus õrn positiivne efekt kognitsioonile antioksüdantsete vitamiinide (β-karoteen ja C-vitamiin) tarvitamisest, seda aga alles vastavalt 18 ja 5–10 aastat kestnud regulaarse tarvitamise järel.

Teine värske süstemaatiline ülevaade, mis hõlmas 38 kliinilist uuringut kestusega vähemalt kuus kuud, ei näidanud ka oomega-3-rasvhapete, sojapreparaatide ega ginkgo biloba rolli dementsuse primaarses ennetuses. Antud ülevaates peegeldus aga foolhappe ja B12-vitamiini positiivne efekt mõningatele kognitiivse funktsiooni parameetritele, E-vitamiini soodne toime ei leidnud aga kinnitust.

Dementsuse sekundaarne ennetus

Dementsuse sekundaarse profülaktika meetmed peavad ideaalis olema suunatud isikutele, kellel juba esineb kergekujuline, dementsuse kriteeriume veel mitte täitev, kuid vanusele ja haridusele mittevastav vaimse võimekuse langus. Kergele kognitiivsele häirele (ingl mild cognitive impairment ehk MCI) on iseloomulik subjektiivsete ja/või objektiivsete vaimse võimekuse probleemide esinemine, kuid võrreldes dementsusega suuremal määral säilinud iseseisvus igapäevatoimingutes, sotsiaalsetes ning tööalastes olukordades. MCI on seega vahepealne seisund vanema ea normipärase vaimse võimekuse ja dementsuse vahel.

Lisaks aktiivsele eluviisile mängib vanemas eas isikutel dementsuse sekundaarses ennetuses rolli ka sotsiaalselt hõlmav tegevus.

Tuleb rõhutada, et kerge kognitiivne häire on dementsuse oluline riskitegur (dementsuse kujunemise riski MCI korral hinnatakse 5–20%-le aastas), kuid erinevate MCI alavormide risk progresseeruda dementsuse staadiumini on erinev. Veelgi enam, osa MCI sündroomiga isikute vaimsete võimete langus dementsuseni ei süvenegi, vaid kulgeb stabiilselt. Kerge kognitiivse häirega isikute säilinud otsustusvõime ja suurem funktsionaalne iseseisvus võrreldes dementsete haigetega teeb selle dementsuse riskirühma tänuväärseks ja motiveeritud kliiniliste sekkumisuuringute inimgrupiks. Uuringud on MCI puhul vähem keerukad ka eetilises mõttes, kuna sekkumised võivad dementsuse ilminguid kui mitte ära hoida, siis vähemalt potentsiaalselt edasi lükata.

Sellesuunaliste teaduslike küsimustega kliinilisi uuringuid on enim läbi viidud ajuinfarkti ja vaskulaarse dementsuse, aga ka Alzheimeri tõve ennetuse kontekstis. On teada, et tõhus antihüpertensiivne ravi võimaldab ennetada nii ajuinfarkti, korduvat ajuinfarkti ja sellega seotud vaskulaarset dementsust kui mõnede preparaatide puhul ka Alzheimeri tõbe.

Kasutusel olevatest ravimitest on kliinilistes uuringutes dementsust ennetavat toimet näidatud dihüdropüridiiniklassi kaltsiumikanalite antagonistidel ja angiotensiini AT-1 retseptori antagonistidel. Nende ravimite toime vaimsetele võimetele näib olevat antihüpertensiivsest toimest osaliselt sõltumatu. Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritel (AKEI) võib olla lühitoimeline kognitsiooni stimuleeriv toime, mis võib pikaajalisel kasutamisel muutuda negatiivseks toimeks. ACE geenil on leitud ka seos dementsusega inimese genoomiuuringutea. Koliinesteraasi inhibiitoritel võib olla dementsuse algust edasilükkav roll MCI-ga isikutel, kuid nende kasutamist piiravad kõrvaltoimed. E-vitamiinil ja oomega-3-rasvhapetel pole leitud kognitiivset langust pidurdavat toimet.

Üldiselt peaks dementsuse sekundaarne ennetus olema mitmetahuline, hõlmates kindlasti ka mittefarmakoloogilisi sekkumisi, nagu liikumisaktiivsuse suurendamine, sotsiaalne suhtlus ja muusikateraapia, kuna dementsus kujuneb enamasti mitme teguri koosmõjul. Mehhanismid, millega aktiivne eluviis dementsuse esinemist edasi lükkab, on selged ainult osaliselt, hõlmates tõenäoliselt angio- ja neurogeneesi ning närvifaktorite (neurotrofiinide) paremat kättesaadavust närvirakkudele.

Multimodaalne lähenemine dementsuse ennetusele (füüsiline + kognitiivne treening) kerge kognitiivse häirega isikutel on efektiivsem kui ainult üks või teine. Lisaks aktiivsele eluviisile mängib vanemas eas isikutel dementsuse sekundaarses ennetuses rolli ka sotsiaalselt hõlmav tegevus. Seega on dementsuse sekundaarse profülaktika parimaks strateegiaks meetodid, milles kognitiivne ja füüsiline treening ning sotsiaalne ja emotsionaalne interaktsioon on ühildatud samasse programmi, näiteks eakohase tantsulise grupitreeningu kasutamine.

Kokkuvõte

Dementsus on aktuaalne tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna probleem, kuna eluea pikenemise ning ühiskonna vananemise tingimustes dementsete isikute arv järjest suureneb. Dementsus tekib enamikel juhtudest geneetiliste, keskkondlike ja eluviisitegurite koosmõjul vanemas eas. Dementsuse diagnostika hilineb sageli dementsuse mittespetsiifiliste sümptomite tõttu. Dementsuse varajane skriining on seotud mitmete eetiliste küsimustega ega ole praegu ka kättesaadav. Praegu kasutusel olevate ravimeetoditega ei ole võimalik dementsussündroomi ravida, seetõttu tuleks dementsuse ennetuse jõupingutused suunata multimodaalsetele strateegiatele, kuhu kuuluvad eluviisimuutused ning mõjutatavate riskitegurite ohjamine, samuti sotsiaalne ja kognitiivne stimulatsioon.

Dementsuse Kompetentsikeskus

2018. aastal loodi sotsiaalministeeriumi hanke toel Dementsuse Kompetentsikeskus (DKK), kuhu kuuluvad Viljandi Haigla, MTÜ Elu Dementsusega, EELK Diakooniahaigla ja Tartu Tervishoiu Kõrgkool. DKK eesmärk on parandada dementsusega isikute ja nende lähedaste elukvaliteeti ning üldsuse ja dementsusega tegelevate spetsialistide teadlikkust dementsusest.

Tegutseb dementsuse infoliin lähedastele ja spetsialistidele (sh tervishoiutöötajad, sotsiaaltöötajad, tegevusterapeudid, apteekrid jms). Infoliini number on 644 6440. Regulaarselt toimuvad vastavasisulised seminarid, nn mälukohvikud, lähedastele mõeldud tugigrupid. Rohkem infot leiab aadressilt eludementsusega.ee.

Artikkel ilmus märtsi Apteekris.

Kiropraktik annab nõu: kuidas ennetada aiatöödel tekkivaid ootamatuid seljahädasid?

Kevad on käes ja tuhin õue toimetama minna suur. Keha on vahel aga talveunne jäänud. Spordiklubis treenimine ja aias rügamine ei anna seljale samasugust koormust. Nii võibki juhtuda, et märkamatult valutab meil hommikul selg. Confido Erameditsiinikeskuse kiropraktik Gerly Truuväärt annab kuus soovitust seljavalu ära hoidmiseks ja leevendamiseks.

  • Väikesed muudatused argielus annavad kokku märgatava mõju. Aja oma igapäevatoimetused korda jalgsi – mine tööle ja kohtumistele kõndides, eelista alati treppe liftile, pärast tööd ja vabal ajal veeda aega õues. Nii hoiad oma lülisamba heas vormis.
  • Jälgi riietust. Pane selga riided, mis ei aja sind higistama. Alati jälgi põhimõtet, et pigem olgu pisut jahe kui seljas liiga palju riided, sest kehatemperatuuri saab alati kerge füüsilise koormusega tõsta.
  • Tee töökohal istudes pause iga 30-40 minuti järel, et muuta oma keha liikumismustrit. Kuula näiteks lemmiklugu ning tantsi, kõnni tagurpidi, tee mõned kükid, kätekõverdused või vastu seina rühiharjutusi. Kutsu oma kolleegid samuti kampa, sest koos on lõbusam ja motivatsiooni liigutada rohkem.
  • Igasugune sundasend on seljale koormav. Istumine iseenesest ei ole kehale halb. Selga koormab aga igasugune sundasend, ka näiteks pikalt seismine või võimlemispallil istumine. Mõtle liikumisele pigem kui heale võimalusele anda igasugustele lihastele erinevat koormust.
  • Vee joomine on rohkemat kui moetrend. Liikuva ja valuvaba keha heaks on ülioluline igapäevane piisavas koguses vee tarbimine. Kuigi soovitatav on juua kaheksa klaasi ehk ligi kaks liitrit vett päevas, pole see norm mõeldud igaühele. Palju oleneb veel elustiilist, toitumisharjumustest, kehatüübist ja töö iseloomust.
  • Võta aega korralikuks lõunasöögiks. Õige, mitmekesine toitumine annab kehale piisavalt mikrotoitaineid, et toetada terve luustikku ja lihaskonna toimimist. Ürita vältida jooksu pealt võileiva ampsamist, vaid võta aega, et süüa korralik tasakaalustatud lõuna. Kui on kiire, siis ebatervisliku näksi söömise asemel joo pigem vett. Kord aastas tasub lasta testida mineraalainete ja vitamiinide taset oma kehas, mille põhjal saab menüüd korrigeerida või vajadusel toidulisandeid juurde võtta.

Truuväärt lisas, et olgu seljavalu nõrk või tugev, seda ei pea kannatama, vaid mõistlik on abi saamiseks pöörduda koheselt füsioteraupeudi või kiroporaktiku poole.

Mida teha, kui soovile vaatamata ei suuda loobuda joomisest?

Häbi, lootusetus, meeleheide, masendus, hirm on tunded, millega inimesed tulevad sõltuvusnõustaja vastuvõtule. Lood on erinevad, aga küsimus on sageli üks: miks ma vaatamata soovile ei suuda joomisest loobuda? Lähemalt räägib ja nõu annab Confido Sõltuvusravikeskuse nõustaja Kaja Heinsalu.

Tänapäeval on laialt levinud erinevad sõltuvused nagu suitsetamine, alkoholi liigtarbimine, liigsöömine, narkootiliste ainete tarbimine, ravimisõltuvus, samuti kaassõltuvus. Kuna keskmiselt haigestub sõltuvusse 10% inimestest, ütleb statistika, et Eestiski on paraku sõltuvuste küüsi langenud iga kümnes mees või naine.

Sõltuvus ei ole iseloomuviga – see on haigus, mis ei allu tahtejõule.

Sõltuvushäire ravi on Heinsalu sõnul esimene samm oma probleemi tunnistamine ja loobumine mõttest, et ainult tahtejõu abil on võimalik sellega toime tulla. Iseseisvalt tullakse toime harilikult mõni nädal, kuu või paar ning võib-olla isegi aasta, ent siis hakkab jälle kõik otsast peale. Seda vaatamata sellele, et on oht kaotada või juba kaotatud perekond ja töökoht, halvenenud on tervis ning aina süveneb lootusetuse tunne, et kõik laguneb koost.

„Meie keskusesse pöördub väga erineva taustaga inimesi, sest sõltuvus ei vali, kas tegemist on ametniku, õpetaja või tippjuhiga. Enamikel tundubki väliselt olevat kõik korras, aga seesmiselt on inimene täiesti katki. Sõltlasele ei tasu öelda, et võta ennast kokku, sest sõltuvus ei ole iseloomuviga – see on haigus, mis ei allu tahtejõule,” räägib nõustaja.

Aine tarvitamine peab saama lõpu, sest vahepealset lahendust ei ole olemas

Sõltuvuste, olgu selleks siis alkoholism või mõne muu keemilise aine tarvitamine vastu pole kindlat ravimeetodit, ainus kindel viis selle arengut peatada on ainete tarvitamine täielikult lõpetada. Kui inimene on aastaid alkoholi tarbinud, siis pole olemas ravi, mis ta kiiresti terveks teeks. Samamoodi pole võimalustki, et sõltlasest saaks nii-öelda normaalne tarbija.

Sõltuvus on haigus, mis mõjutab inimest tervikuna – see on bioloogiline, psühholoogiline, sotsiaalne ja vaimne haigus ning seetõttu peab ka paranemine toimuma kõikides nendes kategooriates.

Abiks on lähedaste ja perekonna teadlik tugi

Sõltuvushäirete puhul vajab tervenemist kogu perekond, sest sõltuvuskäitumine kahjustab peres toimivaid suhteid, eelkõige usaldust ja turvatunnet. Kaassõltuvuse nõustaja Katrin Halliku sõnul ollakse Confido Sõltuvusravikeskuses seisukohal, et sõltuvuse puhul on alati kaks patsienti: sõltlane ja tema perekond. „Kui me ei tööta lähedaste ja perekonnaga, vähendab see oluliselt resultaati. Sest pere on tervik ja ühe pereliikme sõltuvuskäitumine mõjutab kõiki. Sõltuvusega käivad sageli kaasas valed, varjamine ja hoolimatus ning sõltuvusega kõrvuti elamine tähendab pidevat hirmu, ärevust, süüdistamist ja süütunnet,” selgitab ta.

Sõltuvusravi on pikaajaline protsess, mille esmane eesmärk on, et inimene saaks enda kohta rohkem teada ja mõistaks, mis on sõltuvus ning kuidas see on mõjutanud kõiki tema eluvaldkondi. Oluline on kontakt kliendi ja nõustaja vahel, kontakt iseendaga, kontakt grupiga, kontakt perega, kontakt maailmaga. Ilma pole võimalik mõista, mis toimub.

Sõltuvuse puhul on alati kaks patsienti: sõltlane ja tema perekond.

Palju räägitakse motivatsioonist ja selle vajalikkusest ravi alustamisel. Heinsalu ütleb, et tal on Confidos kogemus töötada inimestega, kes on suunatud raviprogrammi kohustuslikus korras. Suurel osal neist pole alguses mingit motivatsiooni peale selle, et pääseda karistusest. 2-3 kuu järel suhtumine muutub, motivatsioon tekib läbi teadlikkuse kasvu, elukvaliteedi paranemise ja vastastikkuse toe. Pärast kohustusliku programmi lõppu inimesed jätkavad tugigruppides ja jätkavad tegevustega, mis aitab neil kainet eluviisi säilitada.

Seega ravi alustades on oluline aru saada, milliste probleemidega on inimesel kõige raskem toime tulla ja lähtuvalt sellest ehitada üles raviplaan.

Minnesota 12 sammu raviprogramm on abiks kaine eluviisi saavutamisel ja säilitamisel

Confido Sõltuvusravikeskuses saavad kõige enam abi just alkoholisõltuvuses inimesed ning nende pereliikmed. Raviprogrammi ühe osana kasutatakse Minnesota mudelil põhineva ja maailmas juba rohkem kui 70 aastat kasutusel olnud 12 sammu programmi, kus õpitakse praktilise meetodi abil saavutama ja säilitama sõltuvusainevaba elu. Seejuures on programmi juhtivatel töötajatel isiklik taastumiskogemus – nad on ise olnud alkoholisõltlased või kannatanud alkohoolikust pereliikme tõttu.

Sõltuvusraviprogramm kestab 12 kuud kolm kuud on intensiivne põhiprogramm, millele järgneb üheksakuuline jätkuprogramm. Esimesel konsultatsioonil tutvustatakse keemilisi sõltuvusi üldiselt, selgitatakse alkoholi-, narko- ja ravimisõltuvuse olemust.

Programm hõlmab sõltuvushäire hindamist ja individuaalset raviplaani, mida toetavad grupiteraapiad, loengud, füüsilised treeningud ja tihe koostöö sõltuvusnõustajaga, et valmistada inimene ette iseseisvaks sõltuvusaineteta eluks. Vajadusel kaasatakse psühhiaater. Järgneb jätkuprogramm, kus toetutakse tugirühmale. Lisaks on kõigil põhiprogrammis osalejatel on võimalus osaleda „Tagasilanguse ennetuse programmis“, mis on välja töötatud USA juhtiva sõltuvusravikliiniku Hazelden Betty Ford Foundations poolt ja kestab 4-6 kuud.

Eluviisimuutused on vaja kinnistada teadlike ja järjepidevate tegevuste kaudu ning perekonna ja lähedaste abiga – see on väga oluline, sest paraku ei muutu me üleöö uuteks inimesteks.

Broneerin aja

Kliiniline psühholoog seletab: mida kujutab endast obsessiiv-komplusiivne häire?

Sundmõtted põhjustav psüühikahäire võib viia eraldumiseni ja käib sageli paaris depressiooniga. Obsessiiv-kompulsiivne häire ehk sundhäire on ärevushäirete gruppi kuuluv psüühikahäire, mille peamised sümptomid on pealetükkivad mõtted ja korduvad käitumismustrid. Tavaliselt on tegu aeglaselt areneva ja ravi puudumisel ka pikalt kestva häirega, rääkis Confido Vaimse Tervise keskuse kliiniline psühholoog Margus Laurik.

Sundhäire algab tavaliselt noorukiea lõpus või varases täiskasvanueas ja selle esinemissagedus on umbes kolm protsenti elanikkonnast. Kõnealust häiret esineb vähem kui mõnda muud ärevushäiret, näiteks sotsiaalfoobiat, üldistunud ärevust või paanikahäiret. Kuna sundmõtted ei ole väljapoole paista ja sundkäitumist suudetakse enamasti varjata, siis võib see probleem jääda teistele märkamatuks. Obsessiiv-kompulsiivne häire esineb sageli koos teiste psüühikahäiretega, nendest kõige sagedasem on depressioon.

Tahtmatud korduvad mõtted

Obsessioonid ehk sundmõtted on häiriva sisuga mõtted, mis tungivad teadvusesse tahtmatult ja korduvalt. Kuigi sundmõtteid võib olla Lauriku sõnul väga erinevaid, on levinumad nendest seotud määrdumise või nakatumisega, kahtlemise, sümmeetriavajaduse, agressiivsete või seksuaalsete kujutlustega. «Näiteks võib tekkida hirm, et enda hooletus põhjustab raskeid tagajärgi nagu vargused, kaotamised, tulekahju. Kuna sundmõtted tekitavad ärevust ja näivad ohtlikena, püüab inimene neist vabaneda.

Sagedased rituaalsed teod on pesemine, kontrollimine, sümeetriline asjade sättimine, tegevuste kordamine.

Kompulsioonide ehk sundkäitumise obsessiiv-kompulsiivse häire teine tuntud pool. «Tegevuste eesmärk on ärevuse vähendamine ja sundmõtetest tekitatud ohutunde neutraliseerimine. Lühiajaliselt võivad sundkäitumised ärevust leevendada ning nende tegemata jätmine võib ärevust suurendada,» seletas Laurik. Sagedased rituaalsed teod on pesemine, kontrollimine, sümeetriline asjade sättimine, tegevuste kordamine, toob psühholoog välja. Sundkäitumine võib olla ka mentaalne, näiteks palvete lugemine, sõnade kordamine, arvutamine või turvaliste kujutluspiltide meenutamine. Palju võib esineda ka sundmõtetega seotud teemade, kohtade, tegevuste vältimist.

Puudub erinevus reaalsuse ja sundmõtete vahel

Sundhäire koormab inimest ennast ja tema lähedasi. Sümptomid tekitavad suhetes pingeid ja võivad viia eraldumiseni. Häiritud võib olla töövõime, aga ka vaba aja tegevused. «Ebameeldiva sisuga spontaanseid mõtteid võib igal inimesel tekkida, aga mis teeb mõttest himutavad ja korduvad sundmõtted, on hinnangud, mida neile omistatakse,» rääkis Laurik.

Sundhäire koormab inimest ennast ja tema lähedasi.

Näiteks võib inimene arvata, et mõte viib ta soovimatute tegudeni või selline mõte näitab, et ta ei ole hea inimene või et spontaanseid mõtteid peab suutma kontrollida, seletas ta. Lisaks taolistele hinnangutele on ka sundkäitumised häiret säilitavaks teguriks. «Sundkäitumise abil halva tagajärje «ära hoidmisega» ei mõista inimene, et sundmõtted on kõigest vaimsed sündmused, mis reaalsust ei mõjuta,» sõnas Laurik.

Teraapiatest kõige enam kasutatakse sundhäire raviks kognitiiv-käitumisteraapiat. Selles teraapias tuvastatakse ja kõrvaldatakse häiret säilitavaid mõtte- ja käitumismustreid. Kujundatakse ümber pealetükkivate mõtete taga olevaid hinnanguid, mis mõtted nii hirmutavaks teevad. Tööd tehakse rituaalsete käitumismustrite vähendamiseks ja õpitakse paremaid viise ärevusega toimetulekuks.

Broneerin aja

Ilmunud Postimehe Terviseportaalis, 15.02.2019.

Unetus, unehäired – mis neid põhjustavad?

Tööl kohvinurgas on lubatud kaevelda viletsa une üle, aga harva võetakse luubi alla selle põhjus. Confido psühhiaatri Mari-Liis Laanetu sõnul on selleks ärevus, stress ja depressiivsed mõtted-tunded. «Tõelist unehäiret esineb väga harva. Enamasti näitab häiritud uni, milline on meie psüühiline seisund ja kuidas me toime tuleme. Tähele pannakse seda, et ei magata hästi,» sõnas Laanetu.

Öine ärkamine võib olla märk ärevushäirest

Kui uni on kehv pikemat aega, annab see tõenäoliselt tunnistust just meeleolu või- ärevushäirest. «Kui häirega tegeleda, normaliseerub reeglina ka uni. See läheb korda ühes psüühilise seisundiga,» kinnitas psühhiaater.

Õudusunenäod, mis kipuvad üles ajama, tekivad samuti peamiselt pingest

Viletsa unega inimene püüab und parandada ega pruugi mõelda sellele, miks ta halvasti magab. Nii seab ta sammud perearsti juurde, lootuses leevendada olukorda unerohu abil. «Patsiendid ütlevad, et võtavad õhtul unerohu, jäävad magama, aga on ikka öösel kella kahest-kolmest üleval. Ärevuse foon ei lase unes püsida,» märkis Laanetu. Õudusunenäod, mis kipuvad üles ajama, tekivad samuti peamiselt pingest.

Kui meeleolu- või ärevushäire jääb ravimata ja end uinutatakse rahustite ning unerohtudega, võib lisaks algse häire süvenemisele kujuneda välja sõltuvus uinutitest.

Mõne halvasti puhatud öö pärast muretsema ei pea

Psühhiaater kinnitas, et kui vahel – näiteks eksami eel – tekib stressirohkel ajal unerütmis lühis, on see igati normaalne ja mõne halvasti puhatud öö pärast ei peaks liialt muretsema. Kui aga magama jääda on raske juba pikemat aega, kipud öösel alatasa ärkama või ärkad hommikul pidevalt liiga vara, tuleks välja selgitada selle põhjus.

Kuidas parandada une kvaliteeti?

Uneaeg ei tohi jääda liiga lühikeseks – keskmisele täiskasvanule peaks piisama seitsmest-kaheksast tunnist. Lapsed ja teismelised vajavad rohkem und, vanemate inimeste unevajadus muutub jälle väiksemaks. Magamise ajal vabaneb aju üleliigsest, sealhulgas mürgistest valkudest, info kinnistub pikaajalisse mällu. Järgmisel päeval tähendab hästi magatud öö paranenud tähelepanuvõimet ja erksamat vaimu.

Harjumused, mis võivad segada und

Energiat andvate toidulisandite tarbimine võib samuti lõppeda unetute öödega, sest keha saab üle stimuleeritud. Kindlasti ei tohiks juua pärast lõunat kohvi ega muud kofeiini sisaldavat, sealhulgas teed, Coca-Colat ja energiajooki. Magama ei tohiks minna ka väga täis ega tühja kõhuga. Voodisse peaks pugema igal õhtul enam-vähem samal ajal.

Treenimine ja uni

Uneröövliks võib osutuda ka hilisõhtune treening

Uneröövliks võib osutuda ka õhtune trenn. Laanetu sõnul tahetakse end väsitada, aga tegelikult kaasneb suure füüsilise aktiivsusega kehatemperatuuri tõus, mis takistab kehal rahulikumale režiimile lülituda. Kel on unega probleeme, peaks hoiduma pärast kella 16 suusatamisest ja eelistama ennelõunast kehavirgutust.

Aeroobne füüsiline aktiivsus on une ja vaimse tervise seisukohast ülimalt oluline. Sörk, rattasõit või kiirkõnd, mille käigus tekib kerge hingeldus ja tõuseb pulss, võiksid päevakavasse kuuluda vähemalt kolm korda nädalas pooleks tunniks.

Puhka välja

«Väga sageli ei osata üldse puhata. Tundub, et kogu aeg peaks midagi kasulikku tegema, muidu tekib süütunne. Keegi ei suuda ega saa olla kogu aeg tegus – see ei ole jätkusuutlik. Kui koormust on saanud väga palju ja uni hakkab käest minema, tuleb teha sellest järeldused,» pani psühhiaater südamele.

Puhkamine on parim moodus vältida stressi ja läbipõlemist

Tuleb end võõrutada õhtusel ajal pidevast telefoni ja e-posti vaatamisest, mis hoiab aju pidevalt pinges, ehkki võib tunduda enese rahustamisena. «Aju ei puhka, sest tegeleb pideva ümberlülitumisega ühelt infokillult teisele. Ei saa end ka välja lülitada ega teha muid toredaid asju.» Puhkamine on aga Laanetu sõnutsi parim moodus vältida stressi ja läbipõlemist.

Kui und ei tule: muremõtted ei lase uinuda

Kui muremõtete rägastik ei lase uinuda, võiks peas keriva probleemilõnga katkestamiseks proovida lihtsat moodust. Tuleb valida üks neutraalne sõna, mida hakata mõttes iga kahe sekundi tagant kordama – see katkestab mõtteringi ja varsti peaks saabuma uni. Kui und aga ei tule, peaks voodist tõusma. «Mitte jääda sinna keerutama ja end järjest ärevamaks mõelda, et miks ma magama ei jää. Mine teise tuppa või tee midagi muud, kuni uni hakkab peale tulema,» õpetas Laanetu. Kui uni on sageli häiritud, võib proovida ka melatoniinipreparaati, mida saab apteegist.

Alkohol segab unetsüklit

Häiritud unega inimesed peaksid vältima öist ja vahetustega tööd

Tihti üritatakse unehäiret ravida alkoholiga. «Sageli ütlevad inimesed, et kui võtavad pitsi konjakit või pokaali veini, jäävad magama. Aga siis ärkavad ikkagi keset ööd. Alkohol segab une- ja ärkveloleku tsüklit veelgi,» kinnitas Laanetu. Häiritud une ja ärevuse-meeleoluhäiretega inimesed peaksid vältima öist ja vahetustega tööd, sest nii tõuseb stressihormoonide tase ning on keerulisem hoida vaimset tasakaalu ja järelikult ka unerežiimi.

Depressioon ja uni

Depressiooniga võib esineda ka hüpersomnia – kiputakse magama liiga palju. «Depressiooni põhisümptom on energiapuudus ja väsimus, mis võivad avalduda sellena, et ainult magakski. See on ühtlasi võimalus mitte tegeleda raskete teemadega, põgeneda igapäevast,» rääkis Laanetu. Pikemalt kestnud uneprobleemidega, millel võib olla seos ärevus- ja meeleoluhäiretega, tuleks pöörduda perearsti, psühhiaatri või psühholoogi poole.

Broneerin aja psühhiaatri konsultatsioonile

Artikkel ilmus Postimees Tervises »

Marilyn Jurman: kõrged ootused enda suhtes tõid depressiooni

«Ma langesin ikka päris sügavasse depressiooni,» tõdeb näitleja Marilyn Jurman (33), keda ülikoolis tabanud madalseis kimbutas viis aastat. «Põhjuseks oli ilmselt, et mu standardid iseendale on niivõrd kõrged, ootasin endast palju, ja kui ma ei saavutanud ideaali, siis hakkas see närima ja enesehinnangut laastama.»

«Ja kui iseendast hästi ei arva, siis olid ka suhted, mis tekkima hakkasid, sellele vastavad – arvasin, et olengi ära teeninud, et minuga käitutakse halvasti. Kui oled madala enesehinnanguga ja omadega juba põhjas, võtad inimeste öeldut väga isiklikult. Hakkasin uskuma, et ma pole piisavalt hea ja ega ma midagi paremat saagi,» meenutab ta.

Ainsa lapsena peres oli Jurman harjunud tähelepanuga, mida talle noore täiskasvanuna argielus enam nii palju ei jagunud. «Selgub, et ei olegi kõiges kõige parem, ja siis tekib maailmade kokkupõrge – mis nüüd saab?»

Viljandi kultuuriakadeemias tudeerinud Jurman üritas tähelepanu kehvalt enesetundelt kõrvale juhtida pidudel käies. «Alaealisena olin superkorralik – ei joonud kordagi alkoholi, ei teinud suitsu, õppisin viitele. Ülikoolis tundus järsku kõik negatiivne. Mõtlesin, et mis seal ikka, kõik joovad ja suitsetavad, ma siis ka. Tahtsin, et enesetunne läheks paremaks.»

Totaalne elumuutus aitas üle saada

Tõusude-mõõnadega kestis depressiivne periood üle viie aasta. «Minule oli terapeutiline, et kirjutasin plaadi ja hakkasin joogaga tegelema,» ütleb Jurman.

Hingeasjadest muusikat kirjutades sai noor naine aru, et olukord pole normaalne ega jätkusuutlik. Ta muigab, et just enne «27 klubisse» jõudmist – mis tähistab murrangulist eluaastat, mil mitmed artistid on elust lahkunud – tegi ta täieliku kannapöörde.

«Läksin lahku toksilisena mõjunud suhtest, jätsin suitsetamise maha, hakkasin regulaarselt joogaga tegelema ja taimetoitlaseks. See oli äratundmine, et ma enam ei jaksa. Sain aru, et see oli nüüd põhi, ja võtsin vastu otsuse, et ma tõesti enam ei taha.»

Jurman ütleb, et ta pole muidu depressiivne inimene ja sestap võis tal olla kergem välja rabeleda kui mõnel teisel. «Jooga enamasti ikka aitab, kuna see on hingamispraktika. Kuna oleme pidevalt ärevuses, vererõhk laes, hingame väga pealiskaudselt. Tihtilugu võib aidata, et kui hingad natuke aeglasemalt, hakkavad ka vastused tulema. Et tegelikult tahad hoopis vanematele külla sõita või puhkusele minna.»

Jurman arvab, et tema keerulist täiskasvanuks saamise teekonda ei pea noor inimene ilmtingimata läbi tegema. Ta leiab, et vanemad, kes on isegi hõivatud hakkamasaamisega, ei märka mõnikord, et laps on omadega hädas. «Abi oleks avatusest ja sellest, kui vanem suudaks lapsega piisavalt usaldusväärse suhte luua, nii et laps on valmis vanema juurde minema, kui tal on mure. Ilmselt seal on võimalus, kust kinni haarata, et asi väga hulluks ei läheks.»

Väga raske on ära tunda, mil depressioon võimust võtab, ning kui asi süveneb, on spetsialisti abita juba keeruline tuvastada ka põhjust

Jurman tõdeb, et väga raske on ära tunda, mil depressioon võimust võtab, ning kui asi süveneb, on spetsialisti abita juba keeruline tuvastada ka põhjust. «Raseduse ajal tundsin aga juba täpselt ära, mis see on – mõistsin, et need on praegu lihtsalt hormoonid, ja kui seda teadvustasin, läks meeleolulangus üle.»

Jurman peab depressioonist hoidumisel headeks vahenditeks jalutamist, joogat ja kasvõi üksi toas tantsimist. «Mida rohkem harjutad seda, et suudad olla siin ja praegu kohal selles tegevuses, seda suurema tõenäosusega suudad ära tunda hetke, kui sul on halb olla, ega sõida sellest tundest üle. Ei jätka samamoodi, kui kõik märgid annavad juba pool aastat mõista, et und ei tule ja sul on halb.»

«Vahel aga ei oskagi ise võimalusi või lahendusi näha. Väga palju oleneb sellest, millise hinnangu asjadele anname ja kuidas neid käsitleme – sellest sõltubki meie enesetunne. Sama taustsüsteemi keskel saab end tunda väga erinevalt,» leiab erameditsiinikeskuse Confido psühhiaater Mari-Liis Laanetu.

Võrdlusmoment ideaaliga masendab

Psühhiaater nendib, et just jõuluajal esineb meeleolu häiritust tavapärasest rohkem, sest levib uskumus, et kõigil teistel on praegu hästi tore – head suhted ja lähedus perekonnaga –, ning kui endal nii pole, võtab võimust ebaõnnestumise tunne. «Jõulude ajal on läbiv probleem üksildustunne, mida siis teravamalt tajutakse,» tõdeb Laanetu.

Detsembris ei jääda tegelikult rohkem üksi, küll aga hakatakse eraldatuse või keerukate inimsuhete üle sügavamalt mõtlema ja olukorrale raskemeelseid tähendusi andma. «Inimestel on rohkem aega teha oma elus n-ö ülevaatus, on palju võrdlusmomente ideaaliga, sotsiaalmeedias levival on samuti oluline roll. On ootus iseendale, et sel ajal peaks olema eriti rahul, õnnelik ja rõõmus,» räägib Laanetu.

Kui jõuluperioodil kipub meeleolu kõikuma ja esineb rohkem alkoholiga seotud surmasid, siis suitsiide on pühade aegu vähem. «Riskirühma kuulujad saavad siiski lähedastelt toetust ja kaitset teo vastu – lootust,» kinnitab Laanetu. Paraku tõuseb enesetappude arv kohe uue aasta alguses. «Neil, kel on enesetapumõtted põletavamalt peas, tulevad need siis jälle rohkem esile.»

Enesetunne oleneb hinnangutest

Laanetu julgustab üksildustunde hinge pugedes otsima sotsiaalseid kontakte – võtma ühendust lähedastega, planeerima ühiseid tegevusi sõpradega või siduma end mõne heategevusliku projektiga. See pakub inimlikku kontakti ja positiivset tagasisidet. Kui elu kisub aga väga nukrameelseks ja olemine lohutamatuks, tuleks otsida abi psühholoogilt, psühhiaatrilt või perearstilt.

«Sageli hoitakse enda sees tundeid, mida ei osata lahti mõtestada, ja siis tunduvadki asjad sageli rasked ja kehvad. Kui need aga kõva häälega läbi rääkida, siis võib ilmneda, et nii hull ei olegi,» räägib psühhiaater. Mõnikord peljatakse võõrale inimesele südant puistata ega suudeta selles näha ka mõtet, kui tema võimuses pole niikuinii asju muuta.

Valulikud tunded saab seljatada nendega tegeledes. Kui välja on aga kujunenud depressioon või ärevushäire, on omal kohal ravimid, mis aitavad madalseisust välja murda, et seejärel negatiivsete mõttemustritega tööd teha, neist jagu saada ning näha elu helgemat poolt. Depressioonist ja ärevushäiretest ei saa lihtsalt utsitavate sõnade abil üle.

«Ümbritsevad võivad öelda, et võta positiivselt, tee seda ja teist, aga tegelikult ei suudeta enam. Tekib hoopis tunne, et keegi ei mõista ega saa olukorrast aru, kui nad pidevalt sellist juttu räägivad. Samuti loob see saamatuse tunde, et kuidas see mul siis välja ei tule – et ei suuda hakata positiivselt mõtlema ega end kokku võtta. Kõrvalt on hästi lihtne öelda, et mine trenni ja tunne elust rõõmu. See on aga haigus, mida tuleb ravida. Siis on lootust, et suudetakse teha ka järgmisi positiivseid samme.»

Ravimid üksi pole kindlasti võluvõtmeke ilusasse maailma – kõige olulisem on Laanetu sõnul töö iseendaga, sealhulgas häire algpõhjustega tegelemine.

«Kui inimene ikkagi hoiab eemale või käitub kuidagi teistmoodi, võiks temalt julgelt küsida, mis temaga toimub ning küsida ka võimalike elutüdimusmõtete kohta. Ka rasked sündmused elus on alati riskifaktor, mil olla tähelepanelik ja häbenemata küsida «kuidas sa hakkama saad ja kuidas end tunned»,» soovitab Laanetu. Mõnikord hakkavad suitsiidi plaanivad inimesed ka oma asju ära jagama, nii et pärast katset on avastatud – kodus on kapid juba tühjad.

Psühhiaatri sõnul on oluline märgata sõprade ja tuttavate lootusetust – tunnet, et pole väljapääsu -, mis on tihti suureks riskiteguriks. «Kui ikkagi ei olda nii veendunult neid otsuseid ära teinud, siis tegelikult oodatakse abi ja tahetakse keerulisest seisust välja saada. On hästi oluline, et saab teiste inimeste poole pöörduda ja et olukorda mõistetakse.»

«Eesti inimesed ei väljenda sageli oma mõtteid ja tundeid, et nii hea meel, et sa mul oled – mõeldakse, aga välja ei öelda. Juba aga see teadmine, et lähed korda, muudab olemise paremaks,» kinnitab Laanetu.

Kui on tekkinud enesetapumõtted, peaks kontakteeruma koheselt perearsti või psühhiaatriga. Kriisis võib pöörduda psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kus on ööpäev läbi olemas valvearst, või vajadusel ka kutsuda kiirabi. Oma olukorrast rääkida ja nõu küsida saab ka erinevatelt nõuandetelefonidelt. «Oluline on, et ei tunneks hirmu rääkimise ees.»

Psühhiaatri sõnul tunduvad depressiooniga kaasnevate mõttevigade tõttu kriitilistel hetkedel nii mõnedki asjad möödapääsmatud. «Hiljem ütlevad inimesed sageli, et issand, ma ei saa aru, kuidas mul said sellised mõtted peas olla,» nendib ta.

Kuidas aidata murega kimpus last

Murede arutamine ja usalduslik hukkamõistuta suhe on äärmiselt oluline teismeliste puhul, rõhutab psühhiaater Mari-Liis Laanetu.

«Käia ja kontrollida, küsida pidevalt küsimusi, see ei tööta. Sisulist kontakti saab läbi ühise aja. Vanematel on tihti arusaam, et tuleks midagi erilist teha või kuskile minna, aga tegelikult pigem rahulikult kodus olemine ja rääkimine, igapäevaste tegevuste koos tegemine annab parema kontakti. Palju räägitakse ka edule või eesmärgile orienteeritud juttu, aga tähtsad on lihtsad inimlikud väärtused, näiteks koos aega veetes vestlemine.»

Kui jutt põrkub justkui seinalt tagasi ja vanem tunneb, et ei saa hakkama, võiks spetsialistidelt nõu küsida, kuidas peaks lapsega suhtlema ja teda kodus toetama. Eelkõige on Laanetu sõnul teismelisele tähtis tunda, et see, mis ta teeb, läheb teistele korda, et temast hoolitakse ning et oluline on tema, mitte ta saavutused.

Idamaiste teraapiatega terviklikkuse poole

Nii nagu looduses on kõik üks tervik, lähenevad idamaised teraapiad inimesele kui tervikule. Et saavutada meele ja keha koostöö ning tasakaal, keskendutakse sisemise energia suunamisele. Teraapiaga korrigeeritakse lisaks füüsilisele kehale ka energeetilist süsteemi.

«Stressist tulenevad haigused ei pruugi kehas kohe füüsiliseks haiguseks muutuda,» teab Confido erameditsiinikeskuse jaapani terapeut-massöör Merike Villard. «Samas võib inimene tunnetada, kui keha ei tööta enam nii tõhusalt ja efektiivselt. Ravimitega saame leevendada sümptomeid, aga idamaised teraapiad aitavad eemaldada energiablokeeringud, hoides eluenergia liikumas ja toetades keha isetervendamise võimet. Idamaistee teraapiate meetoditeks on taimeravi, akupunktuur, toitumisteraapia, keha ja meele harjutused (jooga, shiki, shindo, tai chi jne) ning massaaž.»

Jaapani teraapiad lõõgastavad keha ja ennetavad haigusi

«Sageli ei ole valutav koht kehas valu tegelikuks põhjuseks ja algallikaks,» jätkab Confido erameditsiinikeskuse Yumeiho® terapeut Janika Vaikjärv. «Meil puudub igapäevane distsipliin oma igapäevaste tegevuste osas ja tahtejõud seda muuta. Mis on inimese esimene tegevus hommikul ärgates? Paljud meist ise end veidi masseerivad või võimlevad? Kas külma vee all veidi end karastada on hommikune rituaal? Mis on esimene toit; mis kell ja mida me sööme? Kas me joome hommikul klaasi toasooja vett? Küsisin kord koolitusel osalejatelt, mis on teie esimene tegevus pärast ärkamist? 75% vastas, et vaatab e-maile või telefoni…»

Merike Villardi sõnul toob igapäevaelu vaimne ja füüsiline stress kaasa nii keha kui meele jäikuse, mille tagajärjel moondub inimese kehas nii energeetiline kui ka füüsiline tasakaal. Tekivad meeleoluhäired ja ebamugavustunded või vaevused kehas. Stress sihib sageli südant ja veresoonkonda, immuun- ja närvisüsteemi. «Stressist tingitud haigused nagu ärritunud soole sündroom, lööve nahal, astma, selja- ja peavalud on vaid mõned paljudest seisunditest, millega keha annab märku vajadusest ümberhäälestumiseks.»

Vajades tuge tervenemisel saavutab inimene idamaiste teraapiate toel parema tasakaalu nii vaimselt kui füüsiliselt. Samas aitavad need meetodid haigusi ennetada, sest idamaine lähenemine tervisele on oma olemuselt ennetuslik. Hommikumaa inimestele on erinevad idamaised teraapiameetodid olnud tervise nurgakiviks juba üle 2000 aasta. Idamaised teraapiad lõõgastavad, tekitades füüsilise, mentaalse ja emotsionaalse heaolu. «Seetõttu on jaapani teraapiaid (Shiki ja Shindo) teretulnud kogema needki, kel otseseid vaevusi ja kaebusi ei ole,» märgib Villard. «Idamaised teraapiad aitavad ennetada stressi, väsimust ja haigusi, on looduslikud ja ilma kõrvaltoimeteta, lähtuvad keha ja meele tasakaalust ning ravivad erinevaid tervisehäireid vaimsest kuni füüsiliseni, kuna tegelevad keha üldise seisundiga. Seeläbi jääb väiksemaks ka tõenäosus, et inimene haigestub külmetushaigustesse või viirushaigustesse. Idamaiste teraapiatega saab kaotada või leevendada valu, taastada lihaste ja liigeste funktsioneerimist jne. Näiteks regulaarsed venitusharjutused ja massaaž toetavad qi-energia ja vereringlust, mis aitavad keha ja vaimu stressiolukorrast välja tuua.»

Jaapani vanadel traditsioonidel põhinev Shindo

Shindo looja, jaapanlanna Kazuko Kuratomi avastas 1980ndatel, et Jaapani vanadel traditsioonidel põhinevates tervendustehnikates on palju puudutust ja iidsete aegade kunsti imiteerimist. «Meridiaane venitavad harjutused, kus keha on väändes, väljendabki lõpmatut Jomoni keerutatud nöörist tekkivat mustrijälge, mis ühendab sisemuse ja välise ühtseks tervikuks,» räägib Merike Villard. «Shindo sisaldab massaaži-, venitus- ja lõõgastusharjutusi, mida toetab teadlik hingamine. Teraapia käigus mõjutatakse inimese keha läbivat 12 energiameridiaani, mis on seotud erinevate organitega.»

Shindo massaažiga aidatakse liikuma meridiaanide energia, et siseorganeid mõjutades toetada kogu keha heaolu. Massaaž on rütmiline ja baseerub haiku rütmil 5–7–5, millega luuakse kehas harmooniline sünkroonsus. Nimetatud rütm iseloomustab ka üldisemalt Jaapani kultuuri esteetilist olemust: vaadet loodusele, filosoofiale, mõtteviisile ja tunnetele. Massaaživõtetes kasutatakse sõrmi, käsi ja jalgu. Vastunäidustusi ei ole, teraapia sobib ka beebiootajatele. Shindo venitusteraapias tehakse koostöös terapeudiga lihtsaid ja tõhusaid venitusharjutusi, mis aitavad lõdvestuda ning tasakaalustada keha ja vaimu sinna kogunenud füüsilisest ning vaimsest pingest. Terapeut aitab läbi toetava puudutuse muuta harjutuste mõju tõhusamaks.

«Puudutuse kasutamine tervenemismeetodina on pärit juba iidsest tavadest ja traditsioonidest,» lisab Villard. «Nii ida kui lääne tsivilisatsioonid on leidnud, et puudutus ja massaaž võivad valu leevendada ning haigusi ennetada ja ravida. Puudutus on massaaži olulisemaid komponente, mida peetakse nii kunstiks kui ka teaduseks. Massaaž on üks vanim ja lihtsam tervenduse meetod. Samas on puudutuse kõrval väga olulisel kohal terapeudi suhtumine (energeetiline puudutus) ja sõnaenergia. Jaapani vanasõnagi ütleb, et lahke sõna võib soojendada kõik kolm talvekuud.»

Shiki teraapia – neli aastaaega

Shiki tähendab jaapani keeles nelja aastaaega, mis omakorda tähendab nelja erinevat qi-energiat (jaapani keeles ki-energia). Shiki meetodi looja on jaapanlane Tadao Kawahara, kes võitluskunstide aastatepikkuse praktiseerimise ja karatetreenerina tegutsemise käigus märkas, et osad õpilased saavutasid tulemusi kiiremini kui teised, ühtedel tekkisid vigastused kergemini kui teistel. Oma kogemustele ja idamaistele tervenduspraktikatele tuginedes, inimesi ravides ja nende ravikulgu jälgides arendas Kawahara aastakümnetega välja shiki meetodi.

«Ühest küljest oleme inimestena väga sarnased, samas väga unikaalsed nii füüsiliselt kui energeetiliselt,» jätkab Merike Villard. «Sestap lähtub shiki meetod keha tasakaalustamisel ning tervendamisel inimese individuaalsusest ja konkreetsest energiatüübist. Shiki ravimeetod sisaldab endas nelja erinevat raviviisi. See tähendab nelja erinevat oskust, mille läbi saame kliendi probleemidele spetsiifilisemalt läheneda.» Meetodi üheks osaks on ka lihtsad eneseabi harjutused. Jäiga ja kange kaela, õlgade, selja, põlveprobleemide ja muude vaevuste puhul saab tulemusi näha juba kuue tervendusseansi järel. «Et seda seisundit hoida, peaks klient ka ise harjutuste tegemisel järjepidev olema,» paneb Villard südamele. «Keerulisemate tervisehäirete nagu näiteks fibromüalgia puhul võtab teraapiaprotsess pikemalt aega – viis või kuus kuud. Raskemate haiguste puhul nagu Parkinsoni tõbi, insuldijärgne seisund, vähk jmt, aitab Shiki haigusnähte leevendada ja haigust kontrolli all hoida.» Shikil vastunäidustusi ei ole, teraapia sobib ka beebiootajatele.

Shiki eesmärk on aidata ja toetada inimesi, tasakaalustades nende kesktelge, et end võiks tunda paremini nii füüsiliselt kui vaimselt. Shiki teraapia sisaldab nii keha tasakaalustavaid harjutusi kui massaaživõtteid, milles kasutatakse sõrmi ja käsi.

Yumeiho® leevendab valusid ja parandab rühihäireid

Yumeiho® teraapia peamine eesmärk on tasakaalustada vaagnaluude asendit ja sättida lülisammas õigesti paika, et kõrvaldada seeläbi haigusseisundi põhjus ja aidata kaasa organismi iseeneslikule tervenemisele. «Peavalud, lihaspinged, liigese- ja seljavalud on mõned näited vaevustest, mida yumeiho® leevendab,» nimetab Janika Vaikjärv. «Seda kasutatakse ka edukalt skolioosi arengu pidurdamiseks ja vaevuste leevendamiseks. Abi saab erineva pikkusega alajäsemete, valuliku menstruatsioon ning luu- ja lihaskonna asümmeetria puhul.»

Olenevalt haigusseisundist koosneb Yumeiho® mitmest protseduurist. «Üks protseduur kestab 45 –55 minutit ja selle aja jooksul kasutab terapeut pea sadat eri võtet, olenevalt kliendi tervislikust olukorrast,» räägib terapeut. «Nende hulka kuuluvad ennekõike punktteraapia võtted, tugev lihaskoe masseerimine ning SaiTei võtted. Viimane tähendab liigeste liigutamist loomulikul ja valutul viisil.»

Üks kord Yumeiho® teraapiat võib Vaikjärve sõnul anda küll hetkeks valule leevendust, kuid tavaliselt tuleb pärast esimest teraapiat koostöös kliendiga määrata ka teraapiakordade arv. «Väga palju sõltub tervenemine ka sellest, kui palju inimene ise endaga tegeleb ja millist elustiili viljeleb. Et idamaise teraapia läbi sündinud efekti hoida ning edasisi vaevusi ennetada tuleb elamd tasakaalustatud elu. Terves kehas peab olema ka terve vaim!»

Broneerin aja teraapiasse

Vähihaige vajab tuge

Vähiravi kurnab inimese tihti ära, haigus tekitab sotsiaalseid stigmasid ning on eriti ohtlik niigi üksildase inimese puhul, tõdes Confido tervisepsühholoog Triinu Stanford.

Vähihaigete puhul on Stanfordi sõnul üks raskemaid diagnoosiga harjumise hetk, mil inimene võib läbi elada kõik leina viis etappi – eitamine, viha, kauplemine, depressioon ning viimaks leppimine. «Selle pärast tullakse kõige enam vastuvõtule – et diagnoosiga leppida, sest toimub nii palju muutusi,» sõnas ta.

Diagnoosi saamise algusjärgus saab psühholoog nõu anda näiteks selle osas, kuidas suhelda arstidega, julgeda küsimusi esitada ning kuidas rääkida seisundist lähedastele. Kui arstide juures on tihti kiire ning valdavalt räägitakse raviplaanist, siis väga oluline on, et haigel oleks kellegagi ka oma emotsioonidest rääkida. Stanford soovitab lisaks psühholoogidele pöörduda vähi nõustamistuppa või tugigruppi, kus on võimalus rääkida sarnaseid asju läbi elanud inimestega.

Nooremad ja eakamad vähipatsiendid erinevad Stanfordi hinnangul eelkõige sotsiaalse võrgustiku poolest. «Vanemad inimesed kogevad rohkem üksindust, nad ei taha oma lapsi koormata ega julge nendega rääkida. Neil pole sellist sotsiaalset tuge kui noortel, sageli pole vanemaealised ka finantsiliselt nii iseseisvad ega saa palju erinevaid ravivõimalusi endale lubada – see teeb nende olukorra natuke raskemaks,» nentis psühholoog. Eakatel, kes tunnevad end üksikuna, soovitab ta pöörduda huvikeskustesse ja päevakodudesse, ent paljud ei taha sinna negatiivse stigma tõttu minna. «Seal saaks inimestega suhelda, sest suurim oht on see, kui tullakse töölt ära, jäädakse üksi koju ning ainult muretsetakse, kuigi tegelikult tuleks tähelepanu hajutada muudele asjadele. Oluline on suhtlemine – mõned inimesed on kirikuga seotud, käiakse abis lastekodudes või supiköökides, et teisi aidata ja end paremini tunda,» rääkis Stanford.

Kui depression murrab maha

Erinevused on ka meeste ja naiste puhul – mehed ei julge diagnoosist väga rääkida ega näita emotsioone välja, naistel on parem toimetulek ja vastuvõtul käib tunduvalt rohkem naisi kui mehi.

Haige toimetuleku jälgimine on oluline, sest siis järgib ta üldiselt ravi paremini. Näiteks kui inimene on niigi stressis ning tal võib tekkida depressioon, ei pruugi ta kasvõi ravimeid korrapäraselt võtta. Parema toimetuleku ja avatud suhtluse puhul seda ta aga kindlasti teeb. «See, et stressitase on on mingitel hetkedel kõrge, on absoluutselt arusaadav.

Depressiooni ennetamiseks peab aga ise ennast jälgima, rääkima arstiga, lähedastega. Depressioon tekib pigem ravi käigus, kui haigele hakkab kohale jõudma, et elukvaliteet langeb ning ta ei saa sama elu elada mis enne,» tõdes Stanford.

Depressiooni sümptomiteks on pidev alanenud meeleolu, energiapuudus, väsimus ning tahtmatus suhelda lähedastega. Samas käivad need emotsioonid tihti kurnava raviga nagunii kaasas. Stanfordi kinnitusel oskavad ka onkoloogid juba patsiente psühholoogi vastuvõtule suunata, kuid haigel peaksid silma peal hoidma ka lähedased ning leidma tasakaalu, kuidas olla talle toeks, ent mitte end peale suruda.

Teine patsiendile väga raske periood on kohe pärast ravi lõppu. Stanford kirjeldas, et inimesed on siis niigi nõrgad, neil võib esineda ravi kõrvalmõjusid, mis mõjutavad elukvaliteeti. Sageli arvatakse, et kui ravi läbi saab, siis ongi kõik, kuid tegelikkuses tunnevad paljud ennast edaspidigi väsinuna. Krooniline väsimus võib psühholoogi sõnul esineda kuni 60 protsendil vähiravi läbinud patsientidel, samuti võib langeda töövõime ja tekkida keskendumisraskused. Inimene peab leppima, et ta ei pruugi olla pärast ravi enam samasugune nagu enne. Samas tekib paljudel suurem tänulikkusetunne, hakatakse elu rohkem väärtustama, tervislikumalt toituma, lähedastega sagedamini suhtlema.

Sõbrad tõmbuvad eemale

Kinnine eestlane üritab üsna tihti diagnoosi või selle tõsidust lähedase eest varjata. Eriti morjendavalt võib Stanfordi sõnul mõjuda suguelundite vähi diagnoos, mille puhul inimene tunneb oma väärtuse langemist ega taha seda partnerilegi tunnistada. Stanford paneb südamele, et mistahes diagnoosi osas oleks lähedastega siiski avatud suhtlus, sest see teeb olukorra palju paremaks. Esiteks on haigel vaja tuge, et ravil käia, arstidega suhelda ning igapäevatoimetusi teha. «Teine asi see, et vahel on vanem inimene juba aastaid vähiga võidelnud, nüüd on tal kaks nädalat jäänud ning vaja aega, et sellega leppida, võibolla ka mingid vanad tülid maha matta, sest muidu jäävad lähedased maha kohutava leinaga ja mõtlevad, et oleks ehk saanud midagi teha,» avaldas ta.

Avameelne võiks olla ka sõpradega, sest patsiendid kinnitavad psühholoogile tihti, et sõbrad lihtsalt ei oska nende juuresolekul käituda. «Nad ei suuda või ei oska tuge pakkuda ja võõranduvad, sõprade ring järsku kahaneb. Inimesed tunnevad end väga ebamugavalt ega tea, kas ja millest haige tahab rääkida,» sõnas Stanford. Ta soovitab sõpradel seda lihtsalt otse küsida, sest mõni tahabki tuge ja rohkem suhtlust, teine aga asju endale hoida. Tuleb aru saada sellest, et ka vähihaige võib veel kogeda õnnelikke ja toredaid olukordi.

Murekoht on veel see, et nii haiged ise kui ka lähedased kipuvad halvas olukorras nägema alternatiivravi kui viimast õlekõrt. Stanfordi hinnangul tõukab inimesi alternatiivravi suunas ka hirm – arstiga ei julgeta rääkida, loetakse aga lugusid imelistest tervenemistest ning arvatakse, et nii saadaksegi terveks. Paraku kui sellised inimesed viimaks arsti juurde jõuavad, on tihti liiga hilja.

Ennekõike soovitab Stanford ravivõimaluste osas suhelda professionaaliga, olgu selleks arst, õde või psühholoog, kes on kursis teaduspõhise infoga. «Võibolla arst ütlebki, et tema meelest pole see usutav, aga kui sina sellesse usud, siis on see teadlik valik, aga lihtsalt informeeri end ja loe veel juurde. Kindlasti tasub hoida arsti kursis oma valikutega, siis saab ravi määramisel seda arvesse võtta. Kui on tunne, et info läheb ikkagi 100 protsenti vastuollu arsti öelduga, siis võiks kahelda, et äkki pole asjad päris nii nagu kirjeldatakse,» lisas ta.

Negatiivsest tuleb lahti lasta

Kui haige on lõpuks lahkunud, tuleb lähedastel üle elada leinaperiood. Psühholoogi arvates on alguses lihtsam, kuna tegeletakse paberimajanduse ja matusetoimingutega, sest siis on kogu aeg midagi teha. Raskem hakkab siis, kui lähedane on maetud ning inimene üksi koju jäänud. «Leinaperiood läheb sageli pikale, esimesed 2 nädalat või kuu aega saavad ehk tööandja ja lähedased aru, aga seejärel lähevad teised oma eluga edasi. Aga selle inimese jaoks raske periood jätkub, tema sellele mõtlemist ei lõpeta,» sõnas Stanford.

Sel juhul aitab hästi leinanõustamine ning oma mõttemustrite ümber kujundamine. Nimelt tuleb kõik lahkunuga seotud plaanid ja küsimused teha ümber mälestusteks, sest lähedast enam pole ning ka mingeid plaane ei saa enam ellu viia. Sellised mõtted tuleb lihtsalt jätta minevikku.

«Kui on haiguse lõppfaasis inimene, kellega polnud enam lähedast suhet, siis võiks varasemalt minna näiteks raviarstiga rääkima ja küsida kõik küsimused, mis peas on – kas oleksin saanud midagi teha, kas lähedane jäi haigeks seepärast, et tal oli palju stressi jne. Arstid saavad toetada ning seletada, kui võõrandunud inimene tunneb, et haigus oli tema süü,» soovitas Stanford. Leinaperioodil on aga õige aeg tagasi mõelda, milline oli lähedaste suhe ning sellest lõpuks lahti lasta, sest muidu võivad tekkida pikaaegsed psühholoogilised probleemid.

Psühholoogi soovitusel aitab tihti avameelse kirja kirjutamine, mis võib jääda endale kui ka hauda kaasa panna. Tuleb aga leppida, et nüüd on aeg edasi liikuda. «Ükskõik, milline see suhe oli, tegelikult me ju teame, et tõenäoliselt lõpus andestatakse kõik. See võis olla kahepoolne negatiivne emotsioon, mille pärast mõlemad olid kurvad ning sellele peab kindlasti tähelepanu pöörama, et sama negatiivne muster ei korduks oma perega,» lisas Stanford.

Tervisepsühholoog pakub tuge ja nõuandeid nii lastele, täiskasvanutele, vanuritele kui ka haigete lähedastele keeruliste eluetappide ja -terviseseisunditega toimetulekuks ja leppimiseks.

Tervisepsühholoogi konsultatsioonile soovitame pöörduda, kui sul või sinu lähedasel on diagnoositud: vähk, diabeet, südame-veresoonkonnahaigused, dementsus, astma, kroonilised valud. Konsultatsiooni hind on 30 eurot.

Broneerin aja tervisepsühholoogi konsultatsioonile

Meditsiinigeneetik eristab geneetilised haigused nö «tavalistest»

On olemas evolutsiooni- ja populatsioonigeneetika, samuti teab tänaseks küllap igaüks Tartu Ülikooli Eesti geenivaramust, kuid millega tegelevad meditsiinigeneetikud?

Meditsiinigeneetika tegeleb pärilike haiguste diagnostika, ravi ja pärilikkuse riskide nõustamisega ning hindab haiguste avaldumise tõenäosust järeltulevas põlves. «Meditsiinigeneetiku põhiline töö on eristada geneetilised haigused nö «tavalistest» haigustest,» sõnab Confido ja Ida-Tallinna Keskhaigla meditsiinigeneetik dr Kairit Joost.

«Olgugi geneetika kasvava tähtsusega eriala, tegutseb Eestis praegu kõigest 13–14 meditsiinigeneetikut. Kui me alustasime oma tööd lastehaigustest, siis nüüd on näha, et eri vanusegruppides on pärilike haiguste osakaal jõudsalt kasvamas ja täiskasvanueas ei esine neid mitte harvem kui lastel.»

Geneetiline analüüs algab juba arstikabineti ukselt

Leidub haruldasi pärilikke haigusi, mille diagnoosi oskavad geneetikud aimata juba hetkel, mil patsient kabinetti astub. «Üks neist on näiteks Marfani sündroom, mis avaldub pikka kasvu inimestel, kellel klassikalistel juhtudel on omapärased, geneetikutele teadaolevad näojooned, pikad sõrmed ja omapärane kehahoiak,» toob dr Kairit Joost välja.

Teiseks kergelt ära tuntavaks haiguseks on Downi sündroom, millega kaasneb iseloomulik välimus. «See on ka üks diagnoosidest, mida me väljanägemise järgi lastel kahtlustame,» jätkab dr Joost. «Loomulikult tehakse alati kromosoomianalüüs, et diagnoos kinnitada. Kui me uurime last, kellel on probleeme arenguga ja näeme tal mingeid väliseid lisatundemärke, oskame selle alusel juba öelda, kas tuleb teha kromosoomianalüüs või uurida mõnd konkreetset geeni.»

Oluline on varane diagnostika

«Juba enne lapse sündi kontrollitakse rasedaid kromosoomhaiguste riski suhtes,» ütleb Kairit Joost. «Kui risk on kõrge, tehakse analüüsid ohu täpsustamiseks. Järgmisena näevad lastearstid vastsündinut juba tema esimestel elutundidel ning oskavad ära tunda põhjuseid ja kliinilisi situatsioone, mis puhul on alust pöörduda edasisteks uuringuteks geneetiku poole.»

Leidub geneetilisi haigusi, mis elustiilimuutuste või teiste lihtsate vahenditega on leevendatavad või koguni välditavad. «Peamised neist on pärilikud ainevahetushaigused, millele läheb rõhk varase diagnostika aspektist,» jätkab dr Joost. «Just nende haiguste osas kontrollitakse ka kõiki vastsündinuid nende esimestel elupäevadel. Grupina on sedalaadi haigusi mõnisada, kuid neist igaüks on üliharuldane. Tihti on võtmeküsimuseks just varane diagnostika ja õigel ajal probleemidele tähelepanu pööramine.»

Tulevikuvisiooniks parem koostöö geenivaramuga

Dr Kairit Joosti sõnul on meditsiinigeneetiku üks parimaid tööriistu sugupuu. «Geneetika ja geneetiliste teadmiste hulk kasvab praegu mühinal ning geenivaramu on ses osas väärtuslik teadusprojekt tänu nende valduses olevale suurele andmemahule. Andmete võrdluses sünnivad geneetikas tõenduspõhised seosed, mida geneetikud tulevikus saavad oma igapäevatöös kasutada.»

Dr Joost leiab, et küllap väärtuslikum osa geenivaramu andmetest on vähiriskide hindamine. «Lisaks nendele patsientidele, kellel me juba teame perekonnaloo järgi olevat kõrgenenud vähiriski, on võimalik tänu geenivaramu andmetele leida ja täpsemalt jälgida neidki inimesi, kelle perekonnas ei ole teada kõrget vähki haigestumise riski.»

Geenid ja vähk

Hea tahtmise juures suudaksid geneetikud tõenäoliselt igale vähile leida geneetilise põhjuse. «Me võtame vähikoe ja -rakud ning teeme geneetilise analüüsi,» jätkab dr Joost. «Aga reeglina see meid ei aita – vähi korral on kirurgi nuga parimaks geeniraviks. Kui vähi koes lõigata ära geneetiliselt muutunud rakud, see ongi ravi ka viga saanud või valesti arenenud geenidele. Teine külg on see, et teatud osa vähkidest on pärilik – vähi aluseks saab muutus, mis ei ole juhuslikult tekkinud, vaid päritud oma vanematelt. See eelsoodumus realiseerub suure tõenäosusega elu jooksul vähina. Kui rakumehhanismides, mis on kohustatud parandama rakkude DNA-s tekkivaid vigu, tekib viga nö pärilikel põhjustel, neid vigu ei parandata ja inimesel tekib vähk kergemini. Kõige tuntum päriliku vähi vormidest on geenide poolt põhjustatud naiste rinnavähk. Tavalisest rinnavähist eristab haigust tihti asjaolu, et patsientideks on noored naised, kel rinnavähk areneb välja varem, mil meie üldrahvalikud skriiningprogrammid seda otsima asuvad.»

Palju poleemikat on tekitanud tuntud näitlejanna Angelina Jolie otsus oma mõlemad rinnad eemaldada, et vähendada päriliku rinnavähi tekkeriski. «Geneetika aspektist on Jolie tegevus täiesti aktsepteeritud,» nendib Kairit Joost. «See on tunnustatud soovitus arstide poolt üle maailma, et naistele, keda ohustab väga kõrge risk selliste kasvajate arenguks, võiks teha profülaktilise lõikuse. Siinkohal on oluline nüanss, et ükski arst ei veena naist seda tegema.»

Kas psoriaasil, skisofreenial ja epilepsial on geneetiline põhjus?

«Meditsiinigeneetiku nägemust mööda ei ole psoriaas geneetiline haigus,» vastab dr Joost. «Meie võtame geneetilisi haigusi nii, et kui on olemas vastav geen, on olemas ka probleem või väga kõrge risk selle tekkeks. Psoriaas on autoimmuunne haigus ja nagu teiste sedalaadi haiguste puhul, ei ole ka siin perekondlik kordusrisk kõrge. Oma vastuvõttudel ma küll näen, et psoriaas esineb perekonniti ning suure tõenäosusega päritakse eelsoodumus ja keskkonnafaktorid, mis ühe perekonna piires võivad olla väga sarnased, seega siin tuleb olulisel määral mängu nende tegurite koostoime. Geneetilisi faktoreid, mis eelsoodumuses rolli mängivad, on rohkem kui üks ja täna me teame neist väga vähe. Seega, asjaolu, et mõni haigus on kellegi suguvõsas kordunud, ei tähenda automaatselt seda, et tegu oleks geneetilise faktoriga.»

Teisalt leidub nn «tavaliste» haiguste hulgas alati väike hulk neid, millel on geneetiline taust. «Suure tõenäosusega võib geneetiline haigus maskeeruda «tavaliseks» haiguseks, s.t. inimesel on diagnoositud meile tuntud «tavaline haigus,» kuid kui vaadata elu jooksul patsiendil ja suguvõsas esinenud terviseprobleeme, leiame mitmeid kaasuvaid haigusi või on haiguspilt iseäralik,» lisab dr Joost. «Sel puhul on alati põhjust küsida, kas geenid võivad rolli mängida? Enamasti leidub viiteid sugupuus. Kui kellelgi peres diagnoositakse mitmendat põlvkonda järjest parkinsonism, on alati põhjust küsida, võib siin mängus olla pärilik ühe geeni muutustest tingitud haigusvorm? Teine viide, mis alati räägib mõne ebatavalise päriliku haigusvormi poolt, on ebatavaliselt noores eas haigestumine.

Geneetiliste haiguste puhul kohtab sedagi, et kui teatud haigus on mitmeid põlvkondi eespool esinenud, kuid praegusel põlvkonnal (ja meie vanematel) seda enam ei kohta, pole dominantne geen suure tõenäosusega pärandunud.»


Lähemalt geneetiku konsultatsioonist »

Broneerin aja geneetiku konsultatsioonile

Allikas:
Raadio KUKU saade “Mõtle tervelt”, 6.10.2018
Saatejuht: Marek Strandberg
Toimetaja: Katrin Idla

Aju tahab järjepidavat treenimist

Kui mälu hakkab alt vedama, ei ole mõtet pead liiva alla peita, vaid probleemiga tegeleda, ütleb erameditsiinikeskus Confido Vaimse Tervise Keskuse psühhiaater-juhataja dr Mari-Liis Laanetu. Mäluprobleemid võivad olla tingitud muust terviseprobleemist ning vastava raviga taanduda, aga ka algava dementsuse korral tagab parima asjade käigu õigeaegne reageerimine.

Tihti pöörduvad eakad inimesed arsti juurde, sest neil on ärevushäirele või depressioonile iseloomulikud kaebused, ent nii mõnigi kord on need tekkinud põhjusel, et mäluhäirete tõttu ei tulda enam endisel moel toime ning see teebki ärevaks või tujutuks. On täiesti normaalne, et vanuse kasvades unustatakse aeg-ajalt midagi ära, näiteks elektriarve maksta või ei tule kohe kuupäev ja mõni nimi meelde. Probleemiks võib see saada siis, kui hakkab igapäevaelu segama – unustatakse kokkusaamised, kokkulepped või ei suudetagi meenutada, mis sai ette võetud eile. Paljudele ei meenu koheselt, kui neilt küsitakse, mis nad eile tegid, aga aegamööda tuleb siiski meelde, sest see on ajus salvestunud. Samuti on ohumärgiks, kui hakatakse kaotama asju, nii et ei suuda välja mõelda, kus need olla võiksid.

Dementsus, sealhulgas selle kõige levinum vorm Alzheimeri tõbi kujuneb aastate, isegi aastakümnete jooksul. Vaskulaarne dementsus on selles osas erand – see võib tekkida strateegiliselt olulise piirkonna kahjustuse järel ka kiiresti. «Kui dementsus avaldub 70. eluaastates, siis paarkümmend aastat enne on see protsess juba käivitunud. Keskeas hakkavad toimuma muutused ajus ja siis peaks juba ka käsile võtma dementsuse ennetamise,» sõnab Laanetu.

«Dementsuse puhul on iseloomulik, et ei suudeta oma samme tagasi mõelda, äsja olnut taastada ehk tegelikult ei olegi meelde jäänud, mis on tehtud. See muutub igapäevaelu häirivaks,» tõdes Laanetu. Selle asemel, et frustreeruda, muretseda ja oodata, kuidas asjad arenevad, peaks pöörduma perearsti poole, kes saab anda esialgse hinnangu ja vajadusel suunata edasi spetsialisti juurde. Psühhiaatri poole võib mäluhäirete ilmnemisel julgelt pöörduda ka omal algatusel.

Pöörduvad mäluhäired

Mäluhäirete põhjuses tuleb kindlasti selgusele jõuda, sest degeneratiivsete haiguste puhul annab varajane avastamine parima võimaluse nende progresseerumise ennetamiseks, et inimene saaks võimalikult kaua ise hakkama. Samuti on terve hulk mäluhäirete põhjustest ravitavad ning probleemid pöörduvad. Näiteks kilpnäärmehaigused, eelkõige selle alatalitlus võib põhjustada mäluhäireid. Samuti infektsioonid, näiteks neurosüüfilis, mida senini ikka leidub. Neerufunktsiooni häired pärsivad samuti mõnikord vaimset suutlikkust.

Mäluhäirete taga võib olla ka vitamiinivaegus, eriti B-grupi vitamiinide puudus (B1, B12). Samuti on hulk ravimeid, mis kombineeritult teistega või üksi võivad kognitiivset võimekust oluliselt häirida – raviskeemid tuleb üle vaadata. Mälu võib häiruda ka ajukasvajate tõttu, aga neidki saab enamasti ravida. Kui haigused saavad välja ravitud, taanduvad tihtilugu ka mäluhäired.

Samuti on olemas nn pseudodementsus, mis kliiniliselt meenutab dementsussündroomi, kuid mille põhjuseks on hoopis depressioon, mida ravides kaovad ka dementsuse ilmingud. Depressiooni puhul aeglustuvad Laanetu sõnul ka motoorsed ja vaimsed funktsioonid. Kui sinna juurde lisandub negatiivsus, siis inimene ei pinguta ega tahagi asju teha. Mäluhäirete tuvastamiseks tehtavatele testidele vastates lipsab pseudodementsuse puhul kergesti suust, et ei tea, mäleta ega oska. «See on depressioonist tulenev negativism – depressiivsed väga sageli ei püüagi pingutada, pole jõudu ega tahtmist seda teha. Sageli samas olukorras mäluhäirega patsient suudab mingi vastuse genereerida. See ei pruugi õige olla, aga ei ole kohest käegalöömist,» selgitas Laanetu.

Tervislikud eluviisid hoiavad mälu

Kui mäluga on probleeme või kui on juba ka diagnoositud dementsus, tuleks edaspidigi teha samu asju, mida muidu soovitatakse haiguse ennetamiseks. «Millises seisukorras on meie aju, see oleneb ikkagi väga palju sellest, mis meil peas veresoontega toimub – mäluhäirete ja degeneratiivsete haiguste ennetamine ning progresseerumise pidurdamine ei erine väga palju kardiovaskulaarsete häirete omast. Mis on hea südamele, on hea ka ajule,» rõhutas psühhiaater.

Normis tuleb hoida vererõhk, veresuhkur, kolesterool, loobuda suitsetamisest, mitte alkoholiga liialdada, piisavalt magada. Ülimalt oluline on füüsiline aktiivsus: eriti hea, kui see oleks ka sobiva koormusega. Laanetu täheldas, et tänapäevased seisukohad ütlevad, et tuleks saada kolm korda nädalas aeroobset koormust, kiiret kõndi, joosta, ujuda, rattaga sõita – see aitab olulisel määral mälufunktsioone säilitada.

«Füüsiline aktiivsus tõstab ajus närvikasvufaktorite taset ja need mõjutavad seda, kuidas närvirakud omavahel suhtlevad, samuti veresoonte kasvu. Sel on eriti suur mõju hipokampusele, mis on meie erinevate mälufunktsioonide osas võtmepiirkond. Nii et liikumine pole ainult kehakaalu ja füüsilise vormi küsimus, vaid ka vaimse võimekuse tagala,» selgitas Laanetu. Samuti on sel positiivne mõju enamiku krooniliste haiguste ja psühhiaatriliste häirete puhul. Kolm korda nädalas 30 minutit aeroobset koormust parandab ka depressiooni, ärevushäirete ning tõsisemate vaimuhaiguste korral inimese seisundit ja toimetulekut.

Aju tahab saada uusi kogemusi

«Sotsiaalne suhtlemine on hästi oluline, sest see on kompleksne tegevus, mille käigus peame kogu aeg mõtlema, mida ise räägime, analüüsima, mida teine vastab jne – väga mitmed erinevad funktsioonid peavad ajus töötama. See on hästi treeniv,» märkis Laanetu. Oluliseks aju turgutajateks on ka nii sudokud kui ka ristsõnad, aga eelkõige uute asjade õppimine ja tegemine. Sageli tahavad inimesed jätkata harrastusi, milles ollakse juba vilunud – kududa oskavad naised lähevad kudumisringi.

«Selles asja mõte ongi, et oleks vaja teha muutusi, et aju «üles ärkaks» ja peaks pingutama. Vanade tuttavate tegevuste harrastamine, mis sageli käivad juba automaatselt, abistab vähe,» sõnas psühhiaater. Ta soovitab näiteks vahel teise käega hambaid pesta – seda tehes peavad kohe ajus hoopis teised piirkonnad tööle hakkama. Võib ka näiteks vahel teistkaudu tööle ning poodi jalutada või sõita – kõike harjumuspärast automaatselt tehes ei pea kaasa mõtlema, aga siis peab jälgima, kuidas ja kust minna. Aju aitab aktiveerida ka see, kui üritada väljas liikudes rohkem tähele panna enda ümber toimuvat. Pärast õhtul või koju minnes püüda uuesti neid asju meenutada. See on Laanetu sõnutsi tehnika, mis aitab mälufunktsioone treenida ja neil paremini säilida – lihtsalt püüda asjad uuesti läbi mõelda.

«Kui elame nii, et aju saab väga vähe stimulatsiooni, uusi kogemusi, elamusi, siis see piltlikult öeldes magab. Kui olulist infovahetust ei toimu ja ajurakud ei pea kogu aeg omavahel suhtlema, hakkavad nende vahelised ühendused ära kaduma ja ka ajurakud hävima. Ajurakke tekib küll juurde, aga selle klausliga, et kui neid uusi rakke kohe vaja ei lähe ja töösse ei võeta, siis nad hävinevad. Heidetakse kõrvale kui mittevajalik,» selgitas Laanetu.

Levinud harrastus ehk televiisori vaatamine paraku väga stimuleeriv tegevus ei ole. Kui just ei vaata asju, millele on vaja kaasa mõelda ja õppida. «Sarju vaadates ajust pool magab, midagi jälgitakse, aga mitte väga aktiivselt – see on aja mööda saatmine. Selle asemel võiks minna suhelda ja kõndida,» utsitas psühhiaater.

Broneerin aja psühhiaatri konsultatsioonile