Naistearsti 5 nippi päevade ajaks

Naistearsti 5 nippi päevade ajaks

Hinnanguliselt kasutab naine elu jooksul keskmiselt 10 000 menstruatsiooniaja hügieenitoodet. Olenemata sellest, kas eelistatakse tampooni, kogumisatopsi või hügieenisidet, tuleb neil päevil intiimhügieenile erilist tähelepanu pöörata, kinnitab Confido Meditsiinikeskuse naistearst Ailen Aluri ning annab viis soovitust, kuidas päevade ajal oma tervise eest hoolt kanda.

  • Pese end tihti ja õigesti. Kuna veri on bakterite paljunemiseks sobiv keskkond, tuleks menstruatsiooni ajal ennast jooksva sooja veega pesta vähemalt kaks korda päevas, võimalusel iga kord kui sidet vahetatakse. Veejuga suuna eestpoolt tahapoole, et vältida bakterite sattumist tuppe. Seep ja dušigeel häirivad tupe normaalset mikrofloorat, kuid soovi korral võib end pesta intiimpesuvahendiga. Kindlasti ei tohiks teha tupe loputusi. Pese hoolega käsi enne ja pärast tampooni, anuma või hügieenisideme vahetamist.
  • Tampooniga on puhtam olemine, kuid ära jäta seda liiga kauaks tuppe. Igas suuruses tampooni tuleb vahetada 4-6 tunni järel ning kindlasti võiks osa ööpäevast olla tampoonivaba. Öösel soovitan kasutada sidet, kuna pidev tampoonide kasutamine võib häirida tupe normaalset tasakaalu. On juhuseid, kui naine unustab tampooni tuppe või ei saa seda ise kätte, siis tuleb pöörduda naistearsti vastuvõtule.
  • Menstruaalanum on soodne ning keskkonnasõbralik, kuid seda tuleb kindlasti peale igat korda korralikult pesta ja desinfitseerida. Võrreldes tampooniga tuleb tuppe asetatavat silikoonist topsi vahetada harvem, iga 4-12 tunni tagant. Menstruaalanum on soodsaim hügieenivahend, kuna seda saab korduvalt kasutada. Samuti ei kaasne sellega prügi ning erinevalt tampoonist ei avalda anum mõju tupekeskkonnale. Nii tampooni kui menstruaalanumaga võib päevade ajal rannas ja ujumas käia.
  • Hügieenisidemed võivad vahel ärritada limaskesti, seepärast eelista lõhnastamata sidemeid.Eri paksuses ja väga laias valikus saadaolevad sidemed sobivad hästi neile, kes ei soovi mingil põhjusel tupesiseseid vahendeid kasutada. Rohke veritsuse puhul võib sidet kasutada tampooni lisakaitsena. Vahel peetakse hügieenisidet ebamugavaks, kuna see eeldab teatud kujuga aluspesu kandmist, ei sobi hästi trennitegemiseks ning sellega ei saa ujuda.
  • Suguelu elamine päevade ajal ei ole meditsiiniliselt vastunäidustatud ning on iga paari isiklik otsus. Määrav on enesetunne ja soov olla vahekorras. Kuna säilib oht nakatuda suguhaigustesse ning samuti võib menstruaaltsükli viimastel päevadel rasestuda, on soovitav kasutada kondoomi. Tampoon tuleb enne vahekorda eemaldada.

Naistearst selgitab: millal peaks esimest korda günekoloogile minema ja mida seal tehakse

Esimene külastus naistearsti juurde võib hirmu või ebamugavust tekitada, sest kes meist ikka tahaks detailselt oma intiimtervisest rääkida või oma privaatseid kehaosi näidata. Confido Meditsiinikeskuse naistearst Ailen Aluri selgitab, millal peaks esimest korda günekoloogile minema, mida arst küsib ja mida seal täpselt tehakse.

Millal peaks noor tulema esimest korda naistearsti juurde?

Noored võiksid naistearsti juurde tulla, kui neil on plaanis alustada või on juba alustatud suguelu, et saada soovitusi rasestumisvastaste vahendite kohta ning soovitusi enese kaitsmiseks suguhaiguste eest.

Noored võiksid naistearsti juurde tulla, kui neil on plaanis alustada suguelu

Samuti saame aidata tüdrukuid, kel on probleeme menstruatsioonidega: kui „päevad“ ei ole alanud 16. eluaastaks, algavad enne 8. eluaastat, on väga vererohked, valulised ja ebaregulaarsed või kui on igakuiselt tugevad kõhuvalud, kuid menstruatsioon puudub.

Kui on vajalik teha ka günekoloogilist läbivaatust, siis on parem tulla siis, kui ei ole menstruatsiooni. Kui aga on probleemiks pikalt kestvad või väga vererohked „päevad“, siis võib tulla ka veritsuse ajal.

Missuguste probleemidega noored naistearsti poole pöörduvad?

Üks peamisi pöördumise põhjusi on soov leida sobivaim hormonaalne rasestumisvastane vahend. Päris palju on noori, kellele teeb muret suurenenud või ebamugavustunnet tekitav tupevoolus, kõhuvalud, valulikud menstruatsioonid, menstruatsioonide ebaregulaarsus või vererohkus, mille tulemuseks võib olla aneemia. Tihti pöörduvad tüdrukud naistearsti juurde hoopis nahaprobleemidega, kuna akne raviks kasutatakse sageli hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid. Teeme ka rindade kontrolli.

Mis esimesel visiidil toimub? Millest räägitakse ja mida tehakse?

Vastuvõtt algab alati vestlusega. Räägime sellest, kui vanalt algas menstruatsioon, millal viimane oli, kui pikk tsükkel on, millist suguelu noor elab, millised rasestumisvastaseid vahendeid kasutab, kas on olnud varasemaid rasedusi ning naiste- ja suguhaigusi.

Kui on väga suur hirm, siis võib esimene visiit seisneda ainult vestluses

Günekoloogilisel läbivaatusel hindame välissuguelundeid, tupevoolust, tupe limaskesta, emakakaela, emakat, munasarju ja munajuhasid. Läbivaatusel kasutame spetsiaalseid metallist või plastmassist tupepeegleid, et hinnata tupe ja emakakaela seisundit ning võtta analüüse. Seejärel teeme manuaalse vaatluse ehk arst asetab tuppe kaks sõrme ja teise käe paneb kõhu peale. Nii saab hinnata emaka ning munajuhade ja -sarjade seisundit.

Tihti lisandub ka vaginaalne ultraheli, kus spetsiaalne piklik andur pannakse tuppe, et saada täpsem pilt sisemistest suguelunditest. Kui noor ei ole suguelu elanud, siis teeme ultraheli kõhu pealt.

Kui tuleb noor enne suguelu algust sooviga saada rasestumisvastane vahend, siis günekoloogilist läbivaatust enamasti ei toimu.

Mida ütlete noortele, kes kardavad naistearsti juurde tulla?

Kindlasti ei tasu naistearsti karta. Meie eesmärk on ju noori aidata, ennetada tõsisemaid terviseprobleeme ja anda soovitusi pereplaneerimise osas. Kui on väga suur hirm, siis võib esimene visiit seisneda ainult vestluses ja ei pea järgnema läbivaatust. Järgmisel korral on arst juba tuttavam ja siis ka noor läbivaatuseks rohkem valmis.

Soovi korral võivad tüdrukud vastuvõtule tulla ka koos pereliikme või sõbrannaga. Samas võib naistearst vahel küsida selliseid isiklikke küsimusi, millele ei taha pereliikme kuuldes vastata, eriti kui teemaks on suguelu.

Regulaarne naistearsti juures käimine on normaalne osa naiseks olemisest. Naistearsti kontrollis peaks käima kord aastas ning seepärast soovitan noortel leida endale arst, kellega tekib usalduslik side pikkadeks aastateks.

Broneerin aja naistearsti konsultatsioonile

Naistearst soovitab: lihtsad nipid tupeseene ennetamiseks

Tupepõletik ehk rahvakeeli tupeseen tekitab suuri ebamugavusi ning on üks levinumaid põhjuseid, miks naistearsti juurde pöördutakse. Tüütut terviseprobleemi saab ennetada toitumise jälgimisega ja väikeste muudatustega igapäevaelus, kuid sageli jääb selle põhjus teadmata.

Tupeseent ehk kandidiaasi põhjustab ilusa nimega mikroskoopiline pärmseen Candida. Seda võib leida kõigil naistel tupest ja soolestikust, kuid soodustavatel tingimustel hakkab seen paljunema ning tekitab tupepõletikku. Arvatakse, et seda probleemi esineb elu jooksul koguni 75% naistel.

Arvatakse, et seda probleemi esineb elu jooksul koguni 75% naistel

Suure tõenäosusega on tegemist tupeseenega, kui tupest eritub kohupiimataolist valgevoolust, millega kaasneb tugev sügelus, kipitus, limaskestade turse, lõhed või isegi haavandid. Probleemi esmakordsel esinemisel võiks tulla günekoloogi vastuvõtule, et saada kinnitust, kas tegemist on tupeseene või mõne muu terviseprobleemiga. Paraku kipub tupeseen korduma ning siis tunneb naine enamasti juba ise ära, millega tegu.

Vähem magusat ja saiatooteid

Tupeseene tekkimist võivad soodustada antibiootikumid, hormonaalsed rasestumisvastased vahendid, sugulisel teel levivad haigused ning immuunsuse langus mõne viirushaiguse või kroonilise haiguse, näiteks diabeedi, tõttu. Samuti on tupeseen väga sagedane rasedatel. Mõnedel andmetel aitab seene vohamisele kaasa pärmitoodete, valge jahu ja maiustuste liigne tarvitamine, stress ja ülekaal. Sageli jääb aga selgusetuks, mis konkreetsel juhul seenpõletikku soodustas.

Eelista puuvillast ja väldi pesukaitsmeid

Tupeseene ennetamiseks soovitatakse tarbida elusaid piimhappebaktereid sisaldavaid toite nagu hapupiim, maitsestamata jogurt ja keefir. Aluspesu peaks olema mugav ja õhku läbilaskev, eelistada tuleks puuvillaseid ning stringide asemel tavalise lõikega aluspükse. Oluline on panna iga päev puhas aluspesu.

Väliseid suguelundeid tuleks pesta 1-2 korda päevas puhta voolava veega ning soovi korral kasutada spetsiaalseid intiimpesuvedelikke. Seebid, intiimdeodorandid, vannivahud ja pesukaitsmed (eriti lõhnastatud) loovad seene hoogsaks paljunemiseks sobiliku keskkonna. Soodustavalt võib mõjuda ka enese liiga tihe pesemine. Kindlasti ei tohiks teha tupe loputusi.

Kannatamise asemel otsi abi

Tupeseen reeglina ise ära ei lähe ning vajab ravi. Seepärast ei tasu vaevuste ilmnemisel oodata ning pidevat ebamugavustunnet taluda, vaid aegsasti abi saamiseks arsti või apteekri poole pöörduda. Tupeseene diagnoosi pannes määrab arst tavaliselt Gyno-pevaryl, Klotrimasool GSK või Canifug küünlaid ning harvem suukaudseid seenevastaseid ravimeid.

Tupeseen reeglina ise ära ei lähe ning vajab ravi

Retseptiravimid on käsimüügiravimitest efektiivsemad ning leevendavad sümptomeid kiiremini. Ilma retseptita on apteegis saadaval Klotrimasool kreem välissuguelunditele määrimiseks ning Canesten tupeküünal. Sellest aastast on käsimüügis ka suukaudne flukonasooli sisaldav kapsel Diflazon. Nõrga põletiku puhul võib abi saada ka apteegis müügil olevatest piimhappebakteri preparaatidest, mis on olemas tupeküünalde ja tablettidena.

Rahvameditsiinis soovitatud mee- ja jogurtitampoonide, teepuuõli ning küüslaugumähiste toime tupeseene ravis pole senistes uuringutes kinnitust leidnud.

Broneerin aja naistearsti konsultatsioonile

Kas sina tead, milliste vaevustega tuleb pöörduda uroloogi poole?

Iga aasta septembris korraldatakse üle-euroopalist uroloogianädalat, mille eesmärgiks on tuua uroloogiat kui eriala inimestele lähemale, selgitada uroloogi töövaldkonda ning juhtida tähelepanu uroloogilistele probleemidele – näiteks eesnäärmevähile.

„Viimasel ajal on palju räägitud küll neerude, kuse- ja suguteede haigustest, kuid viimase aja uuringud näitavad, et 50% Lääne-Euroopa elanikkonnast ei tea, millega uroloogia tegeleb, või ei oska oma kaebustega pöörduda nimelt uroloogi poole,“ nendib Confido keskuse ja Ida-Tallinna Keskhaigla uroloog Toomas Tamm.

Uroloogia on kirurgia haru, mis tegeleb neerude, kuse- ja suguelundite kaasasündinud defektide, omandatud haiguste, sh kasvajate ja vigastuste diagnostika ning raviga. „Sinna vahele jääb ka palju seisundeid, mis vajavad tablettravi, mitte kirurgilist sekkumist,“ täpsustab dr Tamm. Mahukas valdkond, millega uroloog veel tegeleb, on eesnäärmehaigused: eesnäärme põletik, healoomuline suurenemine ja kasvaja.

Eesnäärme uuring võtab vähem aega kui hambapesu

Kuna eesnäärmevähi esinemissagedus ületab paljudes maades juba kopsuvähki haigestumist, paneb dr Tamm tugevamale soole südamele, et esimest korda peaksid mehed oma eesnääret kontrollida laskma 50ndates eluaastates. Tõsi küll, mehed, kelle perekonnas on otsestel sugulastel esinenud eesnäärme (või naisliini pidi rinnanäärme) vähki, võiksid algtaseme uuringu teha juba 40ndatel eluaastatel. „Eesnäärme uuring võtab vähem aega kui hambapesu ning on küllalt lihtne. Eesnäärme tervist tuleb kontrollida, välistamaks võimalikke tõsiseid haigusi selles koes. Mitte alati ei tähenda see vajadust teostada edasisi uuringuid vähi avastamiseks. Kuid isegi vähi puhul on õigem teada oma tegelikku seisundit, sest ainult nii on võimalik ära hoida eesnäärme vähist põhjustatud olulisi terviserikkeid. Sealjuures ei vaja ravi mitte kõik eesnäärmekasvajad – iseäranis varajases staadiumis ning kui rakuproovid näitavad kasvaja leebet iseloomu.“

Elu eesnäärmehaigusega võib võrrelda suhkruhaigusega, mis puhul saab kõike senist jätkata, korrigeerides toitumist ja füüsilist liikumist. „Kuid kui me oma suhkruhaigusest midagi ei tea, leiame end ühel hetkel juba tekkinud tõsiste tüsistustega, mis oleksid olnud välditavad,“ hoiatab dr Tamm.

Tunne riske, märka muutusi!

„Eesnäärmevähi olulisimaks riskifaktoriks on ülekaalulisus,“ nimetab dr Toomas Tamm. „Kui 180-sentimeetrit pika mehe vööümbermõõt on üle 110 cm, on ta ohustatud väga paljudest haigustest, sh eesnäärme vähk.“ Olgugi, et eesnäärme profülaktiline eemaldamine võiks mehe viia riskivabamasse olukorda, ei soovita dr Tamm sedavõrd lihtsat lähenemist: „Eesnäärme eemaldamisega võivad kaasneda paljud erektsiooni- ja urineerimisfunktsioonide häired, milledest üks traagilisemaid on täielik uriinipidamatus.“

Et õigel ajal abi saada, tasub end jälgida ja teatud sümptomeid silmas pidada. „Enamik kaebusi on seotud urineerimishäiretega: sagenenud või valulik urineerimine ning uriinijoa nõrkus,“ jätkab dr Tamm. „Tähelepanu peaks pöörama ka püsivale selja- ja kõhuvalule. Kõige alarmeerivam sümptom on veri uriinis. Paraku näitab statistika, et esimeste sümptomite tekkides ei pöördu mehed veel arsti poole, vaid jäävad ootama.

Kui lõpuks tekib soov tohtrile pöörduda, selgub, et eriarsti ootejärjekord on liiga pikk. Esmased lihtsamad uuringud saab läbi viia ka perearst, et veenduda, kas analüüsid tõestavad sama kaebust, et uriinis on verd. Kas organites leidub mingeid muutusi, annab vastuse ka ultrahelidiagnostika.“

Erektsioonihäired ja uriinipidamatus: valehäbi tunda ei maksa

Uroloogilisi probleeme esineb ka õrnemal sool ja sagedaseim neist on põiepõletik. „Tegu on lihtsa, kuid väga häiriva infektsiooniga,“ märgib dr Tamm. „Sageli läheb põiepõletik üle 3–5 päevaga, ning vahel ka ilma ravita. Harva vältab põiepõletik pikemalt, kuid paraku 25% juhtudest kordub haigus esimese paari kuu jooksul ja siis saadetakse naised uroloogi juurde uuringutele – äkki on seal veel midagi? Nagu meestegi puhul, võivad naisi vaevata neeru- või põiekasvajad ning laialt levinud kusekivitõbi. Mõlema soo puhul kohtab ka uriinipidamatust, mille diagnostika ja ravi samuti uroloogi töövaldkonda kuuluvad.“

Naiste uriinipidamatuse põhjuseks on dr Tamme sõnul reeglina vaagnapõhjaga seotud probleemid: vaagnalihaste, -kõõluste ja suguaparaadi nõrkus või toonuse langus. „Meestel on uriinipidamatuse põhjuseks kusepõie probleemid, kuid eeskätt on vaevus seotud eesnäärmehaiguste ravist tingitud tagajärgedega. Mitte kõikidel kusepidamatuse probleemidel ei ole tõhusat kirurgilist lahendust, sageli saab ravida ka tablettide või elustiilimuutuste abil, millega kaasnevad füsioterapeutilised võimlemised ja protseduurid. Peab küll möönma, et ka need variandid ei pruugi alati tulemuseni viia. Vanuse kasvades kasvavad sage ja öine urineerimine paratamatult. Viimasega võivad kaasneda täiendavad probleemid nagu magamatus. Leida tasakaalu urineerimisprobleemide ja kosutava ööune vahel ei olegi endal alati väga lihtne, seetõttu tasub pöörduda uroloogi poole, olgugi, et patsiendid sageli oma muret häbenevad.“

Nagu uriinipidamatus, tunduvad ka erektsioonihäired olevat tabuteema. „Ometi võib koguni 50% üle 50-aastastest meestest aeg-ajalt erektsiooniprobleeme esineda,“ teab dr Tamm. „Teinekord saab neid kontrolli all hoida pelgalt elustiili muutuste, dieedi või ravimitega. Reeglina on erektsioonihäirete taga teatud orgaanilised muutused väikestes veresoontes. Esimesed erektsioonihäired on alarmeerivaks märgiks 5–8 aasta pärast tekkida võivatest tõsistest südamehäiretest, niisiis on oma murest rääkimine ja asjatundliku nõu saamine möödapääsmatu. Kui kaaluda, millise sagedusega erektsioonihäire peaks esinema, et arsti poole pöörduda, võiks kriteeriumiks pidada paari korda kuus kui on soov seksuaalelu elada, ent puudub võimekus.“

Uroloogi vastuvõtule võiks pöörduda järgmiste kuse- ja suguelundite probleemide korral:

  • Eesnäärme kontrollimiseks, kui esinevad urineerimishäired (sagenenud või valulik urineerimine, uriinijoa nõrkus või veri uriinis)
  • Uriinipidamatus
  • Korduv põiepõletik
  • Erektsioonihäired
  • Sugulisel teel levivate haiguste kahtlused
  • Steriliseerimine (meesterahvad)
  • Neeru ja kusejuha kivid
  • Konsultatsioonid enne ja pärast uroloogiliste kasvajate operatsiooni

Lähemalt uroloogi konsultatsiooni kohta »

Broneerin aja uroloogi konsultatsioonile

Allikas:
Raadio KUKU saade “Mõtle tervelt”, 22.09.2018
Saatejuht: Marek Strandberg
Toimetaja: Katrin Idla

Dr Toomas Tamm: krooniline urogenitaaltrakti infektsioon on sageli mõne teise haiguse tagajärg

Erinevas vanuses meestel esinevad urogenitaaltraktis erinevad kroonilised põletikud. Millised need on ning mida mehed neist põletikest teadma peaks?

Dr Tamme sõnul on krooniliste urogenitaalnakkuste korral arsti peamine ülesanne selgitada välja haigustekitaja ja kaasnevad patoloogiad, mis võivad põletikku üleval hoida. Sest sageli on krooniline infektsioon just mõne põhihaiguse tagajärg. Näiteks esineb krooniline urotrakti põletik tihti kaasuvana inimestel, kel on diabeet või mõni teatud neuroloogiline probleem.

Munandimanusepõletik

Epididümidiit ek munandimanusepõletik on peamiselt nooremate meeste haigus. Kui kusitis või põies on põletik, siis võib põletikutekitaja sattuda munandimanusesse, kuna see on kusitiga ühenduses.

Tüüpilisteks ägeda munandimanuse põletiku tunnusteks on kõrge palavik ning munandivalu. Äge faas kestab 6–8 päeva ja antibiootikumid peaksid alates kolmandast päevast põletikku alandama.

Krooniline munandimanusepõletik ei pruugi väljenduda aga eriti muus, kui vaid munandimanusepiirkonna valulikkuses.

Krooniline põiepõletik

Krooniline põiepõletik on meestel enamasti ajendatud mingisugustest lisafaktoritest, millega kaasneb uriini väljapääsu takistus.

Need lisafaktorid võivad olla eesnäärmehaigused, näiteks healoomuline eesnäärme suurenemine või eesnäärmevähk, või põie funktsiooni muutused, mille korral põielihas on muutunud nõrgaks.

Sellisel juhul ei suuda põis kogu uriini täielikult välja viia ja tekib jääkuriin, millesse võib sattuda elama kroonilist põletikku tekitav bakter.

Krooniline neeruvaagnapõletik

Krooniline neeruvaagnapõletik on üldiselt mõne teise haiguse tagajärg. Selleks võib olla mõni alumiste kuseteede haigus, mille korral uriini väljavool on takistatud ja bakteri liikumine üles (retrograadsel teel) soodustatud.

Kõige sagedasem põhjus neeruvaagnapõletiku tekkeks on neerukivitõbi. Kivi liikumisel tekib tugev valu, sellega kaasneb palavik. Võib esineda ka kuseteede bakteriaalne saaste.

Kroonilise neeruvaagnapõletiku põhjuseks võib olla ka mõni muu neeru anatoomia muutus, mis soodustab infektsiooni teket – näiteks neerukarikahaigused, mille korral neerukarikad laienevad, või mõned kasvajalised protsessid.

Krooniline prostatiit

Krooniline prostatiit on väga pikaajaliselt ja korduvate ägenemistega kulgev haigus. Sageli peetakse prostatiidiks ka müofastsiaalset sündroomi või kroonilist alakõhuvalu. Neid eristada ei ole alati just väga lihtne.

Doktor Tamme sõnul tuleb kroonilise prostatiidiga patsient uroloogi vastuvõtule enamasti teiseseks konsultatsiooniks, kas siis ei olda senise raviga rahul või arvatakse haiguse ägenemine olevat liiga sage.

Kroonilisele prostatiidile viitavate kaebuste korral on vaja täpselt selgitada, kas tegemist on bakteriaalse või mittebakteriaalse põletikuga.

Kaudseid viiteid bakteriaalse tekitaja olemasolule võib leida eesnäärme sekreedis või ejakulaadis. Spermaanalüüsidesse suhtutakse aga väga mitmeti. Kui noor mees tahab teada, kas tal seoses mõne kaebuse või probleemiga on ka viljakus vähenenud, siis on spermaanalüüs näidustatud. Muudel juhtudel tuleb selle määramise vajadust põhjalikult kaaluda.

Dr Tamme arvates on kroonilise prostatiidi ravis oluline kasutada kindlasti rohkem füsioteraapiat: võimlemine, harjutused ja massaaž.

„Mulle tundub, et patsient, kellel ei ole väga selge krooniline prostatiit, vajab pidevalt tegelemist. See on ka hädavajalik, arvestades, et aistingud, mida ta tunneb, on väga ebameeldivad,“ leiab dr Tamm.

Põletiku ja kasvaja vahelised kaudsed seosed on olemas, aga need ei ole otsesed. Kui 25aastane mees põeb kroonilist eesnäärme põletikku, ei saa öelda, et tal 60.–70. eluaastaks tekib kindlasti eesnäärme vähk.

Kroonilise infektsiooni riskifaktor

Bakteriaalne saaste urogenitaaltraktis võib tekkida või jääda püsima patsientidel, kel on olnud alumiste kuseteede kirurgiline operatsioon, mille tõttu on nad haiglas viibinud rohkem kui 4–6 päeva. See võib kesta üsna kaua.

Samuti on kaasajal paljudel patsientidel püsidrenaaž. Näiteks meestel, kellel on alumiste kuseteede funktsioonihäire, kas siis halvatuse või mõne muu neuroloogilise haiguse tõttu.

Doktor Tamm rõhutab, et drenaažiga patsiendi ravi algab alati vana drenaaži uue vastu väljavahetamisest, mitte antibiootikumide määramisest.

Selleks, et saada oma terviseseisundi kohta uroloogi arvamust, ei pea patsient igal juhul eriarsti vastuvõtule minema. Doktor Tamme arvates on arstidevaheline e-konsultatsioon väga hea võimalus ning seda peaks perearstid (ning kaudselt siis ka patsiendid) senisest enam kasutama.

Artikkel on koostatud 2017. aasta novembrikuu ajakirjas Perearst ilmunud loo põhjal.

Suguhaigustest rääkimist pole mõtet häbeneda

Seksuaalsel teel võivad ühelt inimeselt teisele levida erinevad haigustekitajad – bakterid, viirused, seened või parasiidid. Mida peaks neist põhjustatud suguhaigustest teadma ning millal end testima?

Oluline fakt, mida kindlasti igaüks teadma peaks, on see, et seksuaalsel teel levivad haigusetekitajad (ehk siis teisisõnu suguhaiguste tekitajad) on äärmiselt tundlikud välistingimuste suhtes (haigustekitajad hävinevad kuivamisel, temperatuuri muutudes) ning seetõttu ei ole suguhaigusesse võimalik nakatuda saunalaval, ühist tualetti kasutades või muul sellisel viisil.

Veidi üldistades võib suguhaigused jagada kahte suurde gruppi:

  • suguelundeil haavandeid põhjustavad haigused, näiteks süüfilis ja genitaalherpes;
  • suguelundeil põletikku põhjustavad haigused, näiteks klamüdioos, trihhomonoos, gonorröa, uroplasmoos, mükoplasmoos.

Kuid lisaks suguhaigustele on ka teisi haigusi, mis levivad seksuaalse kontakti kaudu, kuid põhjustavad üldist haigestumist (HIV nakkus) või siseelundite haigusi (nt B-hepatiit).

Millal arsti juurde minna?

Kui olete suguelu juba alustanud ja tunnete end hästi, kuid soovite end lasta kontrollida, siis millistel juhtudel oleks vaja ennast suguhaiguste suhtes testida? Või milliste kaebuste ilmnemisel minna naiste- või meestearsti või naha- ja suguhaiguste tohtri vastuvõtule?

  • Kui sul või sinu partneril on mitmed seksuaalpartnerid
  • Kui sinu partneril on diagnoositud suguhaigus
  • Kui oled olnud kaitsmata vahekorras uue või juhusliku seksuaalpartneriga
  • Enne uue seksuaalsuhte alustamist
  • Raseduse planeerimisel ja/või raseduse alguses. Suguhaigused kanduvad emalt lapsele üle raseduse või sünnituse käigus: tulemuseks võib olla raseduse katkemine või vastsündinu haigestumine koos sellest tulenevate tüsistustega.
  • Kui kahtlustad endal suguhaigust. Kindlasti peaksid ennast testima, kui ilmnevad haigustunnused, mis viitavad suguhaiguse võimalusele.
  • Vastuvõtule tulles on soovitav kaks-kolm tundi enne mitte urineerida ning naistel soovitame tulla vastuvõtule enne või pärast menstruatsiooni.

Suguhaiguse tunnusteks on:

  • Naistel
    tupest suurenenud eritis või selle muutunud iseloom (nt halb lõhn), valulikkus urineerimisel, valulikkus vahekorra ajal, veritsus pärast vahekorda
  • Meestel
    valulikkus kusitis või urineerimise ajal, eritis kusitist
  • Meestel ja naistel
    villid või haavandid suguelundite piirkonnas, valulikkus, eritis pärasoolest

Miks peaks nende tunnuste ilmnemisel viivitamatult arsti poole pöörduma? „Sest kui sugulisel teel levivad haigused ravimata jätta, põhjustavad need pikema aja jooksul tõsiseid tüsistusi,“ selgitab Confido Erameditsiinikeskuse naistearst dr Ailen Aluri.

Seksuaalsus, seks ja haigused

Seksuaalsus on lahutamatu osa iga inimese identiteedist, mõttemaailmast ja tundeelust kogu elukaare vältel. Seda, muu hulgas ka sellest rääkimist ei pea häbenema.

Seksil on erinevate inimeste jaoks olla väga erinev tähendus. Tihti peetakse seksist rääkides silmas üksnes (vaginaalset) seksuaalvahekorda, kuid tegelikult võib seks hõlmata väga erinevaid tegevusi. Ei ole olemas „ühte ja õiget“ viisi, kuidas seksida. Tuleb arvestada sellega, mis on osapooltele meeldiv ja rahuldustpakkuv.

Seksiga käivad paraku mõnikord kaasas ka haigused. Kuid nende vastu saab igaüks end väga litsalt moel kaitsta – parimat kaitset sugulisel teel edasikantavate haiguste vastu pakub kondoom. Kui aga tekib vajadus intiimtervise probleemiga arsti poole pöörduda, siis ei pea selle pärast põdema ega end halvasti tundma.

Seitse asja, mida häbeneda pole põhjust


  • Seksuaalelu
    Arst küsib sinult vastuvõtul palju erinevaid küsimusi: mitu sekspartnerit on sul elus olnud? Kas sa kasutad alati kondoomi? Kas magad lisaks oma partnerile ka kellegi teisega? Neile küsimustele ei ole õigeid või valesid vastuseid, seepärast vasta ausalt. Arst ei kritiseeri sind, ta soovib vaid aidata.
  • Karvane häbemepiirkond
    Ära muretse – arsti sinu häbemepiirkonna karvakasv ei huvita, sest ta teab täpselt, et seal kasvavad karvad. Igal inimesel. Doktor keskendub sinu probleemile ja soovib sind aidata.
  • Veider lõhn, põletustunne või sügelus intiimpiirkonnas
    Ära karda sellest rääkida, sest need annavad arstile olulist infot su intiimtervise kohta. Kui sa arstile midagi rääkimata jätad, ei saa ta sind täiel määral aidata.
  • Häbemepiirkonna välimus
    Ühegi inimese häbe ei näe välja samasugune nagu kellegi teise oma – häbemed erinevad üksteisest nagu sõrmejäljedki.
  • Probleemid voodis
    Kui sinu voodielu pole korras, ära pelga sellest arstile rääkida. Seksuaalelu probleemide teadmine aitab tohtril su murele lahenduse leida.
  • Suguhaigused
    Kui palud arstil mõne suguhaiguse testi teha, ei arva doktor, et oled lõtvade elukommetega. Pigem peab ta sind targaks patsiendiks, sest suguhaiguste suhtes peab end aeg-ajalt testima iga seksuaalselt aktiivne inimene.
  • Arsti vahetamine
    Arsti juures, eriti kui kõne all on intiimtervise küsimused, peab inimene end mugavalt tundma ja tohtrit usaldama. Seepärast ära pelga arsti vahetada, kui sulle tundub, et midagi on valesti või suhe pole usalduslik.

Intiimtervise küsimustes Confido Erameditsiinikeskusesse pöördudes saad olla kindel, et sinu muredele leitakse lahendus usalduslikus ja toetavas keskkonnas.


Kas teadsid, et emakakaelavähki on võimalik vältida?

Igal aastal diagnoositakse Eestis 150-160 emakakaelavähi juhtu. Kuid paljud naised võiks terveks jääda, kui nad oleksid end selle tõsise haiguse vastu vaktsineerinud.

Emakakaelavähi esinemissagedus Eestis ei vähene, vastupidi – Eesti Vähiliidu andmetel on viimastel aastatel haigestumuskordaja alla 50-aastaste naiste hulgas tõusnud ligikaudu 10% ning emakakaelavähk on haigusjuhtude arvult naiste seas teisel kohal. Haigestuvad peamiselt just nooremad naised vanuses 30-50 eluaastat.

Vähieelne seisund võib kesta 10-25 aastat, kuid on ka kiiresti arenevaid vorme. Õigeaegselt avastatuna on emakakaelavähk hõlpsasti diagnoositav ja ravitav.

Papilloomiviiruse osa vähi tekkes

Emakakaelavähi peamiseks riskiteguriks peetakse inimese papilloomiviirust (HPV), mis levib sugulisel teel. Seetõttu võib viirusega nakatuda iga seksuaalselt aktiivne inimene.

Inimese papilloomiviirust levitavad võrdselt nii mehed kui ka naised. Sellesse nakatumisest ei anna meile aimu mingid sümptomid ja kaebusi ei teki. Seetõttu levibki viirus väga hõlpsalt.

„Inimese papilloomiviirust levitavad võrdselt nii mehed kui ka naised. Sellesse nakatumisest ei anna meile aimu mingid sümptomid ja kaebusi ei teki. Seetõttu levibki viirus väga hõlpsalt,“ selgitab Confido Erameditsiinikeskuse günekoloog Ailen Aluri. Papilloomiviirusi on olemas üle saja tüübi, vähki tekitab neist vaid osa. Enamik HPV alatüüpidest on ohutud ja taanduvad iseenesest. Ent kõrge riskiastmega viirusetüübid põhjustavad emakakaelavähki või emakakaela epiteelirakkude muutusi, millest võib areneda kasvaja.

Papilloomiviiruse tüübid HPV16 ja HPV18 põhjustavad 70% emakakaelavähi juhtudest. HPV6, HPV11 põhjustavad umbes 90%-l nakatunutest suguelundite tüügaste teket.

Ainus Eestis teostatud HPV levimusuuring (Uusküla 2010) on näidanud, et 18–35-aastaste naiste seas on kuni 38% nakatunud HPV-ga. Emakakaelavähi suhtes kõrge onkogeense (vähki tekitava – toim) riskiga HPV-ga oli nakatunud 21% naistest, sh 6,4% HPV16 tüvega ja 0,6% HPV18 tüvega. Seega on Eestis Lääne-Euroopa riikidega võrreldes suhteliselt kõrgenii üldine HPV kui onkogeensete HPV viiruste kandlus.

Emakakaelavähki saab ära hoida

Kuid emakakaelavähki haigestumise vastu on võimalik ennast vaktsineerida. See annab kaitse HPV16 ja HPV18 poolt põhjustatud vähieelsete muutuste ja -emakakaelavähi vastu.

Vaktsineerimine koosneb kolmest süstist, mis tehakse kuue kuu jooksul.

Vaktsineerimine koosneb kolmest süstist, mis tehakse kuue kuu jooksul. Vaktsiin annab kõige tõhusama kaitse neile, kes pole suguelu veel alustanud. Vaktsineerimise efektiivsus on teaduslikult tõestatud 9–15-aastastel lastel ja noorukitel ning 16-26-aastastel naistel. Kuid vaktsineerida võivad end lasta kõik naised, kes elavad suguelu, sest on võimalik, et nad pole kõrge riskiastmega HPV tüvega nakatunud.

Eestis on registreeritud kaks HPV vastast vaktsiini – kahevalentne Cervarix ja neljavalentne Gardasil. Mõlemad vaktsiinid kaitsevad kahe kõige ohtlikuma alatüübi (HPV16 ja HPV18) vastu.

Praegu HPV vastane vaktsineerimine riiklikku vaktsineerimiskalendrisse ei kuulu ja kuna haigekassa selle eest ei tasu, seda tuleb teha patsiendil endal. Kuid selle lisamist riiklikku vaktsineerimiskalendrisse kaalutakse. Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi teadlased on kindlaks teinud, et 12-aastaste tüdrukute HPV vastane vaktsineerimine hoiaks nende eluea jooksul ära pooled emakakaelavähi haigus- ja surmajuhtudest. Neljavalentse vaktsiini kasutamisel hoitaks naistel lisaks ära ligi 80% genitaaltüügaste haigusjuhtudest.

Sõeluuringutel osalemine on oluline

Oluline on siiski teada, et vaktsineerimine ei välista emakakaela vähki haigestumise võimalust täielikult, kuid vähendab oluliselt sellesse haigestumise riske. Lisaks HPV16-le ja HPV18-le on veel teisi kõrge riskiastmega HPV tüvesid, mille vastu kaitse puudub. Seega tuleks hoolimata vaktsineerimisest käia iga-aastases günekoloogilises kontrollis ja lasta teha PAP-testi.

Oluline on siiski teada, et vaktsineerimine ei välista emakakaela vähki haigestumise võimalust täielikult, kuid vähendab oluliselt sellesse haigestumise riske.

„HPV vaktsiinid on efektiivsed ja hästi talutavad ning uuringud lubavad oletada, et emakakaelavähi vältimisel on nad sama efektiivsed kui hästi läbiviidud skriiningprogrammid (sõeluuringud – toim) koos PAP-testiga. Tuleb siiski rõhutada, et emakakaelavähi skriiningprogrammid on igal juhul vajalikud, et leida ja ravida haigusjuhte, mille on põhjustanud vaktsiinis mittesisalduvad onkogeensed HPV tüved ning uurida naisi, keda ei ole (veel) vaktsineeritud. See tähendab, et vaktsineerimine HPV vaktsiiniga peab olema naise väga teadlik otsus, sest vaatamata vaktsineerimisele tuleb tal emakakaelavähi ennetamiseks jätkuvalt sõeluuringutes osaleda,“ tõdevad Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi teadlased uuringus „Inimese papilloomiviiruse vastaste vaktsiinide kulutõhusus Eestis“.

Kui soovid endale kindlustunde tagada ja ennast emakakaelavähi vastu vaktsineerida või selle üle aru pidada, kas vaktsineerida või mitte, tule Confido Erameditsiinikeskusesse naistearsti või peremeditsiini eriarsti vastuvõtule.

Naistearstid soovitavad

Emakakaelavähi ärahoidmiseks ja varaseks avastamiseks on tähtis:

  • regulaarne kontroll naistearsti juures
  • HPV kui peamise emakakaelavähi riskiteguri vastane vaktsineerimine enne suguelu algust
  • emakakaelavähi sõeluuringul osalemine (ka juhul, kui oled HPV vastu vaktsineeritud)
  • sugulisel teel levivatest haigustest hoidumine
  • mittesuitsetamine

Broneerin aja naistearsti konsultatsioonile