Tuhandeid liiklejaid ohustab salakaval unehäire

14.01.2023
Igal aastal peavad paarkümmend tuhat juhiloa taotlejat arvestama, et tervisetõendi saamine on varasemast tülikam – minnes perearsti juurde, tabab paljusid üllatus, sest nad saadetakse uneuuringule. Statistika viitab sellele, et kümned tuhanded Eesti teedel sõitvad rohkem kui poolest miljonist autojuhist võiksid kirjeldada juhtumeid, kui nad on olnud roolis unised. Ei pruugigi uinuda – juba uimane olles suureneb avariisse sattumise oht oluliselt. Mõned juhid ei kirjelda aga enam kunagi midagi, sest nad on hukkunud.
Minu juurde on tuldud ratastoolis ja pisarad silmis kaotatud lähedaste pärast. Samuti tööõnnetuste järel, mis näikse seonduvat päevase liigunisusega.
„Nii mõnigi autojuht on saabunud uuringule liiklusõnnetuse järel, kus ta õnnekombel elama jäi,” ütles Põhja-Eesti Regionaalhaigla kopsu- ja unearst Erve Sõõru. “On tuldud ratastoolis ja pisarad silmis kaotatud lähedaste pärast. Samuti tööõnnetuste järel, mis näikse seonduvat päevase liigunisusega.” Enamik unisuse tõttu õnnetusse sattunud või roolis väsimust tundnud autojuhtidest ei tea, et nad võisid uimased olla sündroomi tõttu, mille nimi on Eesti elanike ja arstide huulil sellest aastast tavapärasest rohkem. See on uneapnoe. “Oli pärastlõunane aeg, sõitsime elukaaslasega Tallinnast sadakonna kilomeetri kaugusele,” meenutas Maalehele üks autojuht (43) eelmisel aastal läbi elatud ohtlikku olukorda. “Olin veidi aja eest võtnud kerge eine ja ostnud tanklast kaasa kohvi. Poolel teel hakkasin tavapärasest sagedamini haigutama. Jõin küll kohvi, aga ju siis sellest kasu polnud. Kui olime umbes 70 km sõitnud, juhtus midagi, mida polnud minuga kunagi juhtunud – jäin roolis tukkuma. Kiirus oli umbes 90 km tunnis ja auto kaldus paremale teepervele, mille ääres oli mets. Ma ei mäleta magamajäämise hetke – ainult elukaaslase ehmunud häält. Ta oli roolist haaranud ja auto tagasi teele tõmmanud. Kui mu kõrval poleks elukaaslast olnud, oleksin täiskiirusel puid ramminud.”

Uneapnoe kahtlus

See kirjeldus viitab uneapnoele, millest juht ei pruugi teadlik olla. Uneapnoe sündroomiga inimese hingamisteed on magamise ajal lõtvunud või kokku vajunud. Sellega kaasneb ka norskamine.
Hingamises tekivad pikad, isegi üle ühe minuti vältavad pausid,” kirjeldas kopsu- ja unearst Erve Sõõru uneapnoe käes vaevleva inimese seisukorda.
“Norskamise ajal väheneb õhuvool hingamisteedes, täieliku hingamiskatkestuse episoodi ajal hoiab nagu keegi magaja teadmata poomisnööri ümber kaela ja kopsud ei saa üldse hapnikku. Hingamises tekivad pikad, isegi üle ühe minuti vältavad pausid,” kirjeldas kopsu- ja unearst Erve Sõõru uneapnoe käes vaevleva inimese seisukorda. Seetõttu ei maga inimene korralikult ega puhka end välja, sest organismis on magamise ajal olnud krooniline hapniku puudujääk ja süsihappegaasi üleküllus. Kurnatud on kogu keha. Hommikul on inimene väsinud ja uimane, pea võib valutada, vererõhk olla kõrge ja süda kloppida. Väsimus lööb eriti välja päeva teises pooles. Juhul kui niisuguses seisukorras inimene on roolis, on ta potentsiaalne surmakuller. Kui palju selliseid inimesi on ja kui paljud peavad juhiloa tervisetõendi saamiseks või pikendamiseks läbima uneuuringu, pole täpselt teada. Teema puudutab aga paljusid – aastas taotleb esmast juhiluba umbes 26 000 inimest. Neile lisanduvad tervisetõendit pikendavad autojuhid.

Rasvumise tagajärg

On mitu kaudset mõõdupuud, mille põhjal hinnata nende inimeste suurusjärku, kui palju on uneuuringut vajavaid juhiloa taotlejaid protsentuaalselt. Üks kriteerium on ülekaal, mille põhjal perearst otsustab tervisetõendi taotleja saata eri­alaarsti juurde uneuuringule.
Üks kriteerium on ülekaal, mille põhjal perearst otsustab tervisetõendi taotleja saata eri­alaarsti juurde uneuuringule.
Rohkem on uuritud meeste ülekaalulisust, ja meestega ongi Eestis lood halvemini kui naistega. Eelmisel aastal Tartu Ülikoolis valminud uuring “Eesti meeste hoiakute ja käitumise uuring: tervis, haridus, tööhõive, ränne ja pereloome” näitas, et 18% meestest on rasvunud. Rasvunud on need mehed, kelle kehakaaluindeks on 30 või suurem (liiklusseaduse kohaselt peab uuringule saatma alates kehamassiindeksist 35). Kehamassiindeks näitab inimese kehakaalu ja pikkuse suhet. Indeksi leidmiseks jagatakse kehakaal pikkuse ruuduga. Indeksi arvutamiseks võib kasutada kalkulaatorit veebilehel www.kehamassiindeks.com. Võttes aluseks selle Tartu Ülikooli tunnustatud uuringu, saab väita, et ainuüksi liigse kehakaalu tõttu peavad perearstid tervisetõendi andmiseks saatma uneuuringule sadu või isegi tuhandeid mehi.

Suur kaelaümbermõõt

Loomulikult pole kehakaal ainuke, mille järgi arst otsuse teeb. Rasvumisega kaasneb suur kaelaümbermõõt, mis on teine tunnus, mida arst tähele peab panema. Rasvkoe ladestumine kaela piirkonda soodustab uneapnoe teket ja on seega ohuallikas. Uneapnoe tekkeks on suurem risk neil meestel, kelle kaelaümbermõõt on rohkem kui 43 cm, ja naistel, kelle kaelaümbermõõt üle 40 cm.
Uneapnoe tekkeks on suurem risk neil meestel, kelle kaelaümbermõõt on rohkem kui 43 cm, ja naistel, kelle kaelaümbermõõt üle 40 cm.
Kui palju on Eestis inimesi, kelle kaelaümbermõõt on märgitust suurem? Keegi sellist statistikat Eestis teinud pole, aga siin tulevad appi meie särgitootjad, kellel on täpne ülevaade, kui suuri särke nad müünud on. Maaleht palus Baltika Grupilt 2015. aasta ülevaadet selle kohta, millised olid kaubamärkide Blue Inc, Monton, Mosaic ja Baltman aasta jooksul müüdud särkide kogused kaelaümbermõõdu järgi. Kuna naistesärke kaelaümbermõõdu järgi ei arvestata, saab vaadelda ainult ostetud meestesärkide statistikat. See näitab, et kõigist müüdud 39 000 särgist 41 protsenti olid 43sentimeetrise ja suurema kaelaümbermõõduga meestele (43/44 – ligi 7000 särki, 45/46 – u 6000 särki, 47/48 – ligi 3000 särki). Seega oli särgiostjate hulgas ca 16 000 meest, keda tervisetõendi taotlemisel ootaks uneuuring. Loomulikult ei taotle kõik need mehed juhiluba ega vaja tervisetõendit ja ilmselt ostis osa mehi kogemata liiga suure särgi, aga see statistika viitab probleemile – Eestis on palju mehi, kellel on vähemalt üks uneapnoe tunnus. Märkimisväärne on ka see, et nelja kaubamärgi särkidest üle 10 000 olid kaelaümbermõõduga 41/42, ehk siis Eestis on palju ka mehi, kes on nii-öelda piiri peal ja üldist tendentsi arvestades võivad lähiaastail jõuda riskigruppi.

Uuring näitab ohu märke

Särgitootjate statistika põhjal võib teha järeldusi meeste kehakaalu, kuid mitte unehäire kohta. Unehäireist räägib aga Euroopa Uneuurijate Seltsi 2013. aasta augustis 19 Euroopa riigis läbi viidud uuring, mis kirjeldas autojuhtide unisuse ja liiklusõnnetuste seoseid. Eestis osales uuringus “Ära istu unisena autorooli” autoettevõtete vahendusel 255 sõidukijuhti.
26,3% Eesti autojuhtidest on kogenud uinumist autoroolis, 2,7% juhtidest kirjeldas toimunud liiklusõnnetuse seost unisusega.
Selgus, et 26,3% Eesti autojuhtidest oli kogenud uinumist autoroolis, 2,7% juhtidest kirjeldas toimunud liiklusõnnetuse seost unisusega. Unine autojuht põhjustas liiklusõnnetuse peamiselt varajastel hommikutundidel kella 6–8 vahel või pärastlõunasel ajal kella 15–16 vahel. Põhimaanteedel oli 56% ja linnatänavatel 26% õnnetustest. Avariide hetkel olid juhid roolis olnud alla tunni. Juhtidest 34,1% arvas, et nad on lihtsalt halvad magajad ja 42,5% kirjeldas õnnetusele eelnenud ööl halvasti magamist. Liiklusõnnetuse hetkel kirjeldas tugevat unisust 35,9% ja mõningast unisust 49,1% juhtidest. 83,2% liiklusõnnetustest lõppesid plekimõlkimisega ja väheste inimvigastustega, 13,2% juhul viidi vähemalt üks inimene haiglasse ja 3,6% õnnetustest lõppes vähemalt ühe inimese surmaga.

Kontrollitult rooli

Vaatamata uneapnoe käes vaevlevate inimeste tõenäolisele suurele hulgale, ei tähenda see, et need inimesed autoroolis üldse olla ei tohiks. Uued liiklusseaduse nõuded tähendavad, et keskmise raskusega või raske uneapnoe puhul on vajalik eriarsti otsus, et haigus on kontrolli all. Samuti tuleks seisundit kontrollida iga kolme aasta tagant või üks kord aastas, kui tegu on kutselise juhiga. Seaduse järgi on keskmise või raske obstruktiivse uneapnoe sündroomi puhul sõiduki juhtimine meditsiiniliselt vastunäidustatud, kuid uneapnoe ravi hea efektiivsuse korral võib eriarst (sh kopsuarst) autojuhi rooli lubada. Enne juhi rooli lubamist peab arst hindama juhile määratud ravi, rakendatud erinõudeid ja juhi üldist terviseseisundit. Seega absoluutselt ei-sõna ei pruugi juhid karta, kuid uneapnoe sündroomiga inimene enam niisama lihtsalt rooli ei pääse.

Uneapnoe kontrollimine

Liiklusseadus jagab uneapnoe sündroomi puhul juhid kahte gruppi, mille järgi arst otsustab, kas juht peab end kontrollima üks kord aastas või kord kolme aasta jooksul.
  • 1. grupp on A-, AM-, B- ja BE-kategooria ning nende alamkategooriate mootorsõidukite juhid, välja arvatud B-kategooria takso ning A- ja B-kategooria alarmsõidukite juhid ning T-kategooria traktori ja liikurmasina juhid.
  • 2. grupp on C-, CE-, D- ja DE-kategooria ning nende alamkategooriate mootorsõidukite, B-kategooria takso ning A-, B- ja C-kategooria alarmsõidukite juhid ning juhtimisõiguse taotlejate ja mootorsõidukijuhtide õpetajad.
Keskmise või raske obstruktiivse uneapnoe sündroomi diagnoosiga 1. gruppi kuuluv juht peab enne tervisetõendi väljastamist läbima eriarsti konsultatsiooni ja tal peab olema eriarsti hinnang, et juhi terviseseisund on asjakohase raviga piisavalt kontrolli all ja tema juhtimisvõime ei ole seisundist tulenevalt vähenenud. Samuti peab 1. grupi juht olema läbinud arstliku läbivaatuse vähemalt üks kord kolme aasta jooksul. 2. gruppi kuuluv juht peab olema läbinud arstliku läbivaatuse üks kord aasta jooksul.  Artikkel ilmus Maalehes 14. 01.2016 Meie keskuses konsulteerib uneapnoe kahtluse ja teiste unehäiretega patsiente unearst-kopsuarst  dr Erve Sõõru. Teeme ka uneuuringut. Broneerin aja unearsti konsultatsioonile