Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel esineb aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH) umbes 7–8%-l inimestest. Uuringud näitavad, et kui jätta ATH ravimata, siis suureneb risk, et inimese akadeemilised sooritused on halvemad, tema haridustee katkeb, ta ebaõnnestub tööelus, pere- ja sõprussuhetes ning kuritarvitab psühhoaktiivseid aineid. Sellest, millised märgid viitavad ATH-le ja kuidas seda diagnoositakse, kirjutab Confido Vaimse Tervise Kliiniku juht ja psühhiaater Mari-Liis Laanetu.
Aktiivsus- ja tähelepanuhäiret käsitletakse kui närvisüsteemi arenguhäiret, mis algab varases lapseeas, püsib enamasti kogu kooliea vältel ning enam kui pooltel juhtudel kandub üle ka täiskasvanuikka. Kuigi ATH tekkepõhjused pole lõpuni teada, on geneetilised uuringud näidanud tugevat seost pärilikkusega, samuti on leitud, et ATH teket võivad soodustada erinevad rasedus- ja sünnitusaegsed komplikatsioonid, sh enneaegsus. Lisaks on ATH suurenenud riski seostatud ajutraumade, aju bioelektrilise aktiivsuse muutustega, erinevate toksiinide toimega, aga ka näiteks väikelapse varase eraldamisega emast. ATH korral on leitud aju erinevates piirkondades nii struktuurse arengu kui ka funktsionaalse aktivatsiooni erinevusi, ajukoore küpsemise hilistumist ning muutusi katehoolamiinide ringluses.
Eestis ei ole viidud läbi epidemioloogilisi uuringuid ATH esinemise kohta, kuid Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel esineb ATH-d umbes 8%-l alla 18-aastastest lastest, poistel sagedamini kui tüdrukutel. Tõenäoliselt tuleneb selline sooline erinevus pigem häire mõnevõrra erinevast avaldumisvormist, mistõttu poistel märgatakse ja diagnoositakse seda enam. Täiskasvanute seas arvatakse ATH levimuseks olevat kuni 7% ning seda võrdselt nii naistel kui meestel. Kuna ATH-l on tugev seos pärilikkusega, olenevalt uuringutest isegi kuni 90%-line seos, on suure tõenäosusega sama häire enam kui ühel pereliikmel.
Märgid, mis näitavad, et inimesel võib olla ATH
ATH põhisümptomid on tähelepanu häiritus, hüperaktiivsus ja/või impulsiivsus. ATH-le omaseid sümptomeid võib esineda paljudel inimestel, ilma et oleks põhjust diagnoosida vastavat häiret. ATH diagnoosimiseks peab sümptomitega kaasnema ka igapäevaelu häiritus mitmes valdkonnas – koolis/tööl, kodus, sotsiaalsetes suhetes, vaba aja sisustamisel jne. Samuti on ATH-l palju kattuvaid sümptomeid teiste psüühikahäiretega, näiteks ärevushäiretega, ja ekslikult võidakse ärevusega kaasnevat keskendumise häiritust ning rahutustunnet pidada ATH-ks või ka vastupidi, ATH sümptomeid tõlgendada ärevushäirena.
Tavapäraselt on ATH korral keeruline keskenduda vajalikele tegevustele sobival ajal, ei suudeta tegevusi planeerida ega alustada, samuti ei suudeta planeerida oma ajakasutust, lükatakse asju, eriti pikemat keskendumist nõudvaid, pidevalt edasi. Tähelepanu kipub kergesti hajuma, minema kõrvalistele tegevustele ning välistele stiimulitele, tehakse n-ö hooletusvigu, ei märgata detaile, pikemates vestlustes ja koosolekutel on raske hoida tähelepanu toimuval, mõtted uitavad juba hoopis mujal. Sageli on ATH-ga inimestel raske korras hoida oma asju, nad ei leia neid alati üles ning kipuvad ka asju kaotama. Võib esineda rahutustunnet, mistõttu on suur pingutus püsida paigal ja raske on tegeleda lõõgastavate tegevustega. ATH-ga inimesed võivad olla väga jutukad, kippuda teisi nende tegemiste juures segama ning sageli on neil keeruline nii vestlustes kui ka muudes situatsioonides oodata ära oma korda. Käitumises võib ilmneda impulsiivsust – nii sõnades kui ka tegudes.
Ligi 80%-l ATH-ga inimestest esineb lisaks veel mõni vaimse tervise häire, kõige sagedamini meeleolu- ja ärevushäired, erinevate ainete (alkohol, narkootilised ained jne) tarvitamise häired ning ka isiksushäired.
Uuringute alusel kaasneb ATH ravimata jätmisega suur risk järjepidevaks akadeemiliseks alasoorituseks ja haridustee katkemiseks, ebaõnnestumiseks tööelus, pere- ja sõprussuhetes ning psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamiseks. Lisaks sellele kaasneb sageli seoses toimetuleku tajutava raskendatuse, võimalike ebaõnnestumiste ning negatiivse tagasisidega ka enesehinnangu ja meeleolu alanemine, ärevusega seonduvad vaevused.
Kuidas ATH-d diagnoositakse?
ATH diagnoosimise kõige olulisem lüli on info kogumine patsiendi vaevuste ja sümptomite kohta, seda nii käesolevalt kui ka lapsepõlves. ATH-le omased sümptomid kattuvad paljuski teiste psüühikahäirete sümptomitega, mistõttu on oluline neid eristada, mõistmaks, mis on patsiendi käesolevate vaevuste põhjus. ATH kahtlusel võiks esmalt pöörduda kas psühhiaatri, kliinilise psühholoogi või vaimse tervise õe vastuvõtule, kus saab konsultatsiooni käigus otsustada, kas edasised uuringud ATH suhtes on vajalikud. Vajadusel suunatakse patsient ATH diagnostilisele intervjuule. Intervjuu käigus täpsustatakse vaevuste ja sümptomite algusaega, intensiivsust ning seda, kui palju need on häirinud igapäevast toimetulekut ja mõjutanud patsiendi elukäiku. Võimalusel kogutakse infot patsiendi lähedastelt, eelistatult pereliikmelt, kes oskab anda infot lapsepõlve kohta. Selle võimaluse puudumisel on abiks ka näiteks elukaaslase või lähedase sõbra kaasamine. Lisaks diagnostilisele intervjuule tehakse vajadusel arvutipõhine QbTest, mis on objektiivne viis ATH kolme põhitunnuse – hüperaktiivsuse, tähelepanu puudulikkuse ja impulsiivsuse – mõõtmiseks. Lisaks abistavale rollile ATH diagnoosimise protsessis on QbTestist kasu ka hilisemal ATH ravi efekti hindamisel.
Kui eelmainitud uuringud on tehtud, tuleks uuesti pöörduda psühhiaatri vastuvõtule, kes kogutud info põhjal otsustab ATH diagnoosi olemasolu üle, teeb edasise raviplaani vajalike sekkumistega ning määrab vajadusel vastava ravi. NB! ATH diagnoosimine ning ravimite esmakordne määramine on ainult psühhiaatri pädevuses.